Rabarberikissell pärast
Rabarberikisselli tegemine on imelihtne: võtad rabarberi, tükeldad ära, viskad potti, lisad vett ja suhkrut, keedad natuke. Segad kruusi sees tärklise külma veega, kallad valge vedeliku aeglaselt segades potti kuni kissell paksuks läheb (passid, et keema ei läheks, sest muidu on tupsus) ja ongi valmis; jahutad maha ja sööd ära. Et elu igav poleks, võid vette veel igasugu jama lisada: kaneeli, tundmatuid marju jne. Aga tegelt on söömine ja kokkamine igavad ajaviited. Elu on hoopis põnevam, kui kisselli jääb potipõhja alles ja sa unustad poti tükiks ajaks aknalauale vedelema.
Ühel kenal õhtupoolikul kaant avades lendab potist välja üksik tundmatu kärbes ja poti põhjas elab keegi nummi karvane olend. Võimalik, et ei ela vaid on surnud, sest potist välja tulemine või muu tegevus teda enam ei köida.
Õnnelikult võtad fotoka ja asud olevust pildistama, sest sa tead, et on olemas imetore blogi “Köök on kodusõda”, kuhu võib oma kauniks muutunud kisselli pildid saata. Sa ei saada. Veel ei saada.
Jaanipäeva õhtul avad interneti ja avastad toredast hallitusblogist read, et nad vist enam ei armastagi selliseid pilte. Või kes neist aru saab. Kurbus. Teed pildid parajaks ja topid nad oma blokki.
Siin nad on.
This slideshow requires JavaScript.
Issand! Muidugi armastame! Kommentaarides leidub koguni algatus avaldada eesti keeles “Väike hallituste välimääraja”, et igal hallitusesõbral oleks edaspidi kergem määrata oma lemmikhallitusi.
Aga tõsi ta on, et kodusõjablääg on laisaks läinud, nii et virgutav konkurents on ainult teretulnud. Ei ole siin mingit monopoliõhkkonda. Pealegi ma ei oskaks nagunii slaidisõud teha. Väga ilus kissell!
tahaks, jah, välimäärajat!
no vaata mis võib juhtuda, kui valesti aru saada. eks arusaamatusest ole paremaidki suhteid segi läinud.
ega ma ka ei oska slaidišõoud teha, aga mu wordpress oskas. ma esimest korda proovisin, tuli ainult õiget nuppu vajutada, muidu oli kõik nii nagu alati.