Kellavärgiga apelsin ehk surmanuhtluse küsimus

Lõpetasin eile Anthony Burgessi “Kellavärgiga apelsini” lugemise. Mõtlesin, et kirjutan siia muljeid, aga kukkusin hoopis juutuubi videote põhjatusse auku ja leidsin, et pole mõtet nii tuntud raamatust oma tühist juttu kirjutada. Jah, ma pole filmi näinud ja olen kole pettunud, et juutuubis nii vähe lõike pakuti. Mõtlen selle peale hiljem (abikäed oodatud).

Täna hommikul avasin arvuti ja tuli tahtmine teada, mida teised on öelnud. Avasin baasi, lugesin poiste arvustused läbi ja leidsin, et tahan kirjutada. Baasi arvamused pole arutelud, aga siinkohal oleks vaja…

Jah, ma ei suuda hoiduda selle raamatu tüüpilisest lugemisjärgsest surmanuhtluse-teemalisest arutelust. Iseendaga. Lugejaga, kui soovijaid leidub. Mu arust pole õiglane arvata, nagu riik võiks tappa kohtumõistmise sildi all, samas tappev üksikisik on mõrtsukas. Kas vaid seepärast, et riigil on õigus kohut mõista, kuid üksikisikul mitte? Mina nimetan ka surmanuhtlust vägivallaks, kuna tulemus on sama, mis suvalisel mõrval: inimeselt võetakse vastu tema tahtmist elu. Ka mõrvaril on tapmiseks mingi põhjus, mõnikord kehvemini läbi mõeldud, teine kord paremini. Ettekavatsetud mõrva puhul karistab seadus rangemalt. Surmanuhtlust võiks samuti ettekavatsetud mõrvaks nimetada, kuna surmanuhtlust ei viida ju täide spontaanselt kakluse käigus

Surmanuhtluse pooldajad on otsekui mõrvari sõbrad, kes leiavad, et ta peaks/võiks selle tüübi maha lüüa, kuna too väärib seda. Ise nad tapma ei pruugi kippuda, kuid ka tapmises kaasosaline olemine on kuritegu, osalemine vägivallas. Vägivald tekitab vägivalda, juhul kui inimene unustab inimlik olla.

Raamatus polnud ühtegi inimlikku tüüpi, kuid hoolimata peategelase vastikust mõttemaailmast, elasin ma talle kaasa ja lootsin, et tal läheb hästi. Võimalik, et too kirjanik, kelle naise nad surnuks peksid-vägistasid, oli inimlik tüüp, sest too poliitik võis valetada, et kirjanik soovis Alexile oma naise tapmise eest kätte maksta. Äkki ta ikka ei soovinud Alexit tappa, ma ei tea. Hulk inimesi on tapetud kättemaksuks ja keegi ei tee vahet tapjal ja tapjal põhjuste järgi.

Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis esimene pool läks tõelisel teosammul. Ma ei suutnud seda tapmist-peksmist-vägistamist lugeda rohkem kui paar lehte korraga.

Nadsat oli vahva, võtsin oma sisemistesse arueludesse (need on jutud, mida ma endaga vaikuses räägin) mõned sõnad kasutusse. Horosoo näiteks, õiges grammatilises lahenduses. (Mõned sõnad on meil juba ammu käibes olemas). Ja ma avastasin, et sõnaraamat on raamatu lõpus, alles sinna jõudes. Huvitav, kas selle abil on võimalik normaalselt lugeda, kui vene keelt üldse ei oska? Mulle meeldis ise tähendusi mõelda ja selle sõnavara piires mul keeleoskusest puudu ei jäänud. Muideks, inimesed ei pruugi alati kuulda, kõike mida kuulevad, lugeda kõike, mida nad loevad. Veskimees kirjutab raamatu kokkuvõttes, et filmis nadsati ei räägitud. Muidugi räägiti, ma peamiselt seepärast filmi näha tahtsin ja isegi juutuubi jupikestes oli sees. Ka pole ma Veskimehega nõus, et klassikalise muusika lembuse kirjutas Burgess (kes on ka ise muusikat loonud) Alexile külge, et teda inimlikustada. Muarust ei küsi muusika kuulajat ja klassikalise muusika kuulamine on sama suva kui räpi kuulamine: võib sõltuda maitsest, võib sõltuda sotsiaalsest grupitundest. Alex nautis Beethoveni nagu noor inimene oma lemmikmuusikat nautida võiks. Teised temaealised kuulasid teistsugust muusikat. Pigem tekib küsimus, miks kirjanik Alexit teistest temasugustest erilisemaks tahtis teha, kui ta oli samasugune kui kõik. Selles eas on samastumine olulisem kui eristumine.

Muideks, autor ei pea “Kellavärgiga apelsini” sugugi oma parimaks teoseks (mina pole temalt teisi lugenud). Mulle raamat, kokkuvõttes, meeldis, kuigi lugemine läks nii aeglaselt, et vahepeal sai laenutuse tähtaeg täis ja ma pidin seda pikendama. Päeva mõtlesin, kas pikendan või viin niisama ära. Ma polnud esimesest osast kaugemale jõudnud. Arvan, et see esimene osa oligi liiga pikk võrreldes teiste osadega. Kuid ma oleksin raamatut nõus ka teist korda lugema ja nadsat avaldas mulle mõju. Äkki raamatu populaarsus seisnebki omapärases sümbioosis: põnev keel imponeerib kirjandusteadlastele, lihtne süzee koos vägivalla ja jebovärgiga võlub teist mina ning düstoopia ultravägivallast paneb ajusid liigutama kõiki neid, kel meeldib ühiskonda parandada või kiruda.

Aga nüüd ma tahaks filmi näha, täies pikkuses. Siin jupp sellest kuidas Alexit “ravitakse” vägivaldsete filmidega.

 

 

 

Kuidas filme crossitakse

Umbes aasta tagasi tuli mulle hea mõte teha üks crossitud film. Mul on vanadest aegadest olemas filmile pildistav fotokas. Sisuliselt seebikarp, aga suhteliselt korralik. Mis asi on crossimine, saab teada siit. Lühidalt öeldes on cross processing (mitte cross dressing, kuigi idee on samuti vahetus) filmi ilmutamine nii, nagu algselt seda ei mõeldud.

Mina otsustasin kõige lihtsama variandi kasuks: ostan slaidi-filmi ehk positiivfilmi ja ilmutan selle negatiivfilmile kohaselt.

Mõeldud-”tehtud”. Läksin suvalisse kaubanduskeskuse fotopoodi ja küsisin, kas neil slaidifilmi on ja millises valikus. Müüja vaatas mind sellise näoga, nagu ma oleks just ajamasinast välja astunud ja pärineksin 20 aasta tagusest ajast. Minu mälu järgi tal sellist iidset värki müügil polnudki. Ja ma ei allunud provokatsioonile mustvalge film osta.

Käsitööhuviline tutvub taaraautomaadi tühjendajaga

Ma sain (alles) täna teada eriti põneva taaskasutus-käsitöö nipi: õllepurgi kaaneavamise niplist saab erivahvaid asju teha. Kuna ma esimese hooga suutsin kokku koguda ainult kolm niplit, siis tegemisrõõm tuleb alles millalgi kaugemas tulevikus.

Kõigepealt link, kus õpetatakse tegema kotte, ehteid, riideid jms. Kuna interneti lehed ei pruugi nii kaua vastu pidada, kuni ma piisaval arvul neid nipleid kokku kogun, siis pisut tõlget ja pilte panen oma blogisse ka.

Tuleb välja, et selline purkide avamise meetod leiutati juba väga ammu – 1930ndatel, kuid massitootmisesse jõudis alles 50ndatel.

Lolita. V. Nabokov

“Lolita” anti eesti keeles välja juba mitu aastat tagasi, aga ma polnud seda siiamaani lugenud. Ma teadsin, millest käib jutt ja arvasin, et kõik teavad. 1997 aasta film Jeremy Ironsiga oli väga meeldejääv ja lugemise ajal polnud mul endale mehe ettekujutamisega probleeme. Kuid Lolita pole vaid romaan ja filmid, lolita on käibetermin. (Raamatu kena sisukokkuvõtte leiab Wikist.)

Tänapäevane versioon: anime gothic lolita

Esimese üllatuse sain Näoraamatust, kui avastasin, et Eestisse on tekkinud ettevõte, mis tegeleb Lolita-moega.  Kuna selle fännideks olid animehuvilised 12-14 aastased tüdrukud, hakkas minus hüüdma häirekell – mis toimub!?! Tollel eestikeelesel leheküljel on ka pealkiri “Kes on Lolita?” ja seal lahke selgitus, et tegemist on moeliikumisega, mis sai alguse 1970ndatel Jaapanist ja mille “leiutasid” kuulsad moefirmad ja et sel pole mingit pistmist Nabokovi Lolitaga, vaid see tehti hoopis protestina paljastava moe vastu ja nad kasutavad võitluses tagasihoidlikkust, armsust ja elegantsust.

Jüri Ennet – psühhiaater või šarlatan?

Googeldasin sõna “ulmejutt” ja sattusin kliinik.ee lehele, kus inimeste muredele vastab Jüri Ennet. Ulmejutu küsimusele oli tal  täiesti kohane vastus. Inimene muretses suva tuttava kummaliste juttude üle ja sai vastuse, millega ta ei aita ega kahjusta kedagi. Mõtlesin, et vaatan, mida veel inimesed kurdavad ja mida neile arst vastab. Lugesin ja lugesin ning mida vastus edasi, seda hullemaks asi läks.

Kõik ei peagi meeldima. Raamatutest.

Nimetaksin aprilli halbade alguste ajaks. Käisin raamatukogus ja tõin kaks raamatut: Anti Kidroni “Kirjutaja käsiraamat” ja Umberto Eco “Eilse päeva saar”. Hoiatus kõigile: mõelge enne raamatukokku minemist välja, mida võiks laenutada. “Nii vähe riiuleid, küll ma midagi leian,” lohutasin oma laiskuseussi.

“Kirjutaja käsiraamat” oli õige valik. Mulle meeldib teada, millest koosneb keerulise masina sisemus ja kirjutamine on hullemgi veel kui rakett. Raamatus antakse nõu igasuguse kirjatöö tarbeks: teadusessee, ajaleheartikli ja ilukirjanduse. Teadustöödega olen ma mitu korda enam-vähem hakkama saanud ja teistelegi õpetanud, ajalehed pole viimastel aastatel mu kirjatöid tagasi lükanud, ega ma neid liiga tihti ei tülita ka. Kuid ilukirjandus, va põrguline, muutub iga katsega keerulisemaks. Tegin raamatust mõnede lehekülgede koopiad ja panen ühe siia, äkki on kellelegi veel abiks.

Lindgren, Torgny. Mitu raamatut.

Tassisin endale koju hunniku Torgny Lidgreni. Inimesed soovitasid. Võtsin nii palju kui torust tuli, ehk Torupilli raamatukogus oli, mao jälge polnud. Aega lugemiseks kolm nädalat. Lugesin raamatu läbi ja panin muljed siia kirja, kohe peale kaane sulgemist. Hiljem kõpitsesin, pisut. Nii pikalt küll ei peaks ühte blogipostitust kirjutama ja ka ühte kirjanikku järjest lugema. Ja siit nad tulevad minu kronoloogilises järjekorras.
Kuna eestikeelsete raamatute kaaned ei paista silma hea kujundusega, otsisin Amazonist “Kumalasemeele” kõige sobivama kaane. Sattus prantsuskeelne, kus tunneb eksimatult ära Hadari.

Raamatu minategelane on naiskirjanik, kes satub talvel Põhja-Rootsis ööbima sureva mehe nimega Hadar juurde. Kolmas tegelane on Hadari vend Olof.

Raamatuid loetakse erinevatel eesmärkidel, levinuim on lihtsalt ajaviide: eemaldud muust maailmast ja elad kaasa tegelastele, kes asuvad hoopis kuskil mujal ja elavad läbi seiklusi, mida lugejaga täpselt nii kunagi ei juhtu. Kuid veel võib raamatutest leida ainest niisama omaette mõtisklusteks ja kõige paremal juhul saab lugeja raamatust mingi emotsiooni: lõbususe, hirmu, erutuse jne.

Romain Gary (Émile Ajar). Elu alles ees. 1992

Käisin täna raamatukogus ja tõin ära hunniku Torgny Lindreni. Kõik ütlesid, et ma pean teda lugema ja äkki on mu hinnangute taga hoopis kehv kirjavara. Tegelikult ma ei tee päris kõige loetu kohta blogisse kokkuvõtet. Aga raamatukogust alustasin ma rääkimist seepärast, et täna on emakeelepäev ja raamatukogus toimus kooliõpilastele mingi vastav üritus. Suhtlemisega, et ettekandja küsib ja … keegi ei vasta. Noortelt küsiti: “Mida tähendab väljend “kõrvad pea alla panema”?” Vaikus. Tegelt ka. Otsustasin, et küsin oma lapselt, tema ikka teab, ma ju räägin talle igasuguseid imelikke asju. Aga ta ei teadnud. Proovige ise oma tuttavate noortega, kas nemad teavad.

Maksud palkadelt ehk kes ei maksa sotsiaalmaksu?

Viimase kuu aja jooksul on juba paar inimest mu käest küsinud: “Kelle töötasult ei maksta sotsiaalmaksu?” Nende inimeste puhul on kaudselt või otse olnud tegemist loomingu müümisega.

Et kõik selge oleks, alustame algusest. Firma, kes maksab eraisikule raha ja eraisik ei esita talle FIE või mingi firma nimel arvet, peab eraisikule makstavalt rahalt tasuma erinevaid makse: tulumaks, sotsiaalkindlustus, pensionikindlustus, töötuskindlustus. Sõltuvalt inimesest ja tööst võivad need maksud olla erinevad.

Mul on firma ja ma kirjutan ja maksan arveid, jeee!

Järg lugudele Firma registreeritud, kuidas edasi ja Vajad firmat, kuidas alustada.

Firma tehtud, peaks tegutsema hakkama. Mul on isegi klient, kes tahaks mulle raha maksta, sest ma osutasin talle teenuse või andsin mingi kauba. Nüüd tuleb mul kirjutada välja arve. Muideks, tänapäeval ei pea kõiki arveid enam paberile trükkima, neid võib teha arvutis ja saata välja e-mailiga. Soovitav on teha arve arvutis valmis ja siis konverteerida ta pdf-i, sest seda formaati üldjuhul enamus arvuteid mõistab lugeda.

Kõige lihtsam arve näeb välja selline: