Tekikott

Peale riisitegemise õpetuse sain ma Egiptuse raamatust vee ühe idee, mille realiseerimise alustamine võttis kauem aega, aga üleeile tegin ära.

Nimelt rääkis autor, et Egiptus polegi mingi aastaringselt soe koht ja talvel võib seal päris külm olla. Kuid egiptlased kasutavad külmade ööde kaitseks voodipesu, mis on tehtud fliisist. Mulle see mõte meeldis. Karvased asjad on nii-ehk-naa nummid. 

Käisin Abakhani poes ja ostsin mitut erinevat fliisi ja riiet. See tähekestega on tekikoti ülemises servas ja eriti pehme ja mõnus. Erinevate kangaste ostmiseks oli mitu põhjust. Kaheinimese tekk on pealiskaudsel pilgul suhtkoht ruudukujuline, aga kui tekk valepidi peale võtta, tulevad varbad välja. Seetõttu tegin näopoolse serva kergelt äratuntavaks. Padjakotid tegin ka samast nummist fliisist. Nüüd pole kaisukiisu järgi enam mingit vajadust

Too helesinine kangas, mida pildilt näeb, ei ole fliis. Sellest on tehtud suurem osa tekikoti pealmisest osast. Poes nimetati seda vist mingiks voodriks vms. Igatahes on tegemist õhukese sünteetilisest materjalist trikooriidega. Hind oli 2.50 kilo. Fliisi nii odavalt ei saa, kuid tekikoti pealmine pool ei pea fliisist olema, muidu läheks voodipesu juba liiga suureks ja raskeks.

Valmis tekikott on tõesti nii voodisse minnes kui öösel soojem ja mõnusam, kui oli puuvillasest siledast kangast tehtud klassikaline voodipesu, mis tihtipeale ebasõbralikult külm tundub. Pealegi hoiavad trikotaažkangad vabamalt, ega moodusta mingeid imelikke telke.

Kuid ühe leiutise mõtlesin ma oma uuele tekikotile veel. Ma ei tea kedagi, kel poleks probleeme teki tekikotist iseenesliku  väljatulemisega. Selle vältimiseks õmblesin tekikoti nurkadesse  kummist aasad, neli tükki, igasse nurka üks. Teki nurkadesse õmblesin nööbid. Kah neli, kuid süsteemis kaks + kaks. Ehk näopoolsesse otsa kaks ühesugust ja varvastepoolsesse kaks ühesugust. Nüüd ma ei pea enam kunagi mõtlema midapidi see tekk sinna koti sisse läheb ja välja ta ka enam ise ei tule. Valiku, et tekile nööbid, tegin lähtudes ökonoomsusest: nööpe igale tekikotile õmmelda on hoopis aeganõudvam, kui aasu, mida saab masinaga õmmelda. Nööpaukude tegemine on niikuinii liiga vaevanõudev töö: kummist aasad ja jalaga nööbid on parim lahendus.

Soovitan kõigile endale talveks uued ergonoomilised tekikotid õmmelda. Võite neid Manjanaks kutsuda Või kui tervet tekikotti teha ei viitsi, õmmelge aasad ja nööbid ning teie tekk püsib viisakalt kotis.

Oled armukade?

Peategelane
Mõlema naisteka peategelane on süütu väga kena välimusega noor tüdruk. Ta pole kõige rikkamast ühiskonnaklassist, aga ta vanemad on läbi põlvkondade olnud edukad kodanlased ja tüdruk on hästi kasvatatud.  Tüdruk on tark ja tal on ka mingi erioskus. Kingi peategelane oskas kujundada klaasist esemeid ja tema perele kuulus klaasist tarbeasju tootev firma.

Mehed

Peategelasel on isa, kes on positiivne, tark ja hea. Ema ei pruugi olla. Ema kaotamine on 1 võimalusi peategelase vastu kaastunde äratamiseks. Kõige olulisemad naisteka tegelased on kaks meest, kes peategelase armastust tahavad: üks väga rikas, teine vaene. Positiivne mees on rikas, negatiivne kangelane - vaene. Kuigi  raamatu alguses jättis vaesem mees postiivse mulje ja tema vaesus ei paistnud välja. (Ta oli tüdruku isa firmas raamatupidaja - raamatupidaja elukutse vihjab külmusele ja pedantsusele). Rikas mees oli väga rikas. Selles raamatus kuulus talle väga vana klaasivabrik ja -konsern Veneetsias Murano saarel. Raamatu alguses tundus ta liialt vägivaldne ja pisut armukade, pärast vägivallaga enam probleeme polnud.

Armastus

Kuna peategelane on noor ja süütu, siis ta ei saa aru millal ja kellesse ta on armunud. Lugeja juba ammu teab, aga tüdruk ei saa midagi aru. Rikas mees puistab ta üle väga kalliste kingitustega, aga rahal ei ole armastusega mingit pistmist. Ikka vaid tõeline tõmme kahe inimese vahel. Cartlandi raamatus seksi polnud, selles oli. Mu ema, kes on rohkem naistekaid lugenud, ütles, et kõikides naistekates (kus seksi kujutatakse) on seksistseenid täpselt samasugused. Minu arvates sarnanes seksi kirjeldus pornofilmides näidatavaga: eelmängu suht-koht pole, on suur kirg, mis nõuab kohest misjonäripoosis suguelundi rütmilist liigutamist, mis lõpeb mõlema üheaegse orgasmiga.

Kuidas kirjutada naistekat

Võtad kõik selle, mis ma ülesse tähendasin ja kirjutad. Nii lihtne see ka pole. Ma lugesin selle Kingi naisteka ühe hingetõmbega läbi. Öösel kell neli lõpetasin ja vahepeal und ei tulnud. Väga loetavalt kirjutatud. Mõningad kirjeldused, ei midagi liigset, aga piisavalt, et oleks selge kes-mis-kus. Algajal kirjutajal on alati probleeme rütmi hoidmisega ja üleliigsetest heietustest hoidumisega. Naisteka rütm on alati paigas ja kirjanik teab kuidas kogu aeg lugejat midagi ootama panna. Sa tead küll, et peategelased lõpetavad üksteise embuses, aga ega nad sinna nii lihtsalt ei pääse, neid segab tuhat takistust.

Langile võiks naistekad meeldida

Lang on meil ju tulipuhas kapitalist ja reformikas. Talle peaks meeldima raamatud, mis propageerivad rikka inimese õnnelikku, kuid aeg-ajalt takistustele komistavat, elu. Meie valitsus peaks ju jumaldama raamatut, kus negatiivne tegelane on vaene inimene. Reform ju räägib, et kõik võivad õnnelikuks ehk rikkaks saada ja ega meil ju vaeseid polegi. Naistekad räägivad ka, et õnn on rahas. Nad ei ütle seda otse, aga kahtlust ei ole: vaesus sunnib vargile ja sünnitab negatiivseid tegelasi. Mõlemas naistekas oli sama liin. Naistekad peaksid olema valitsuse poolt kõigile eestlastele soovitatav kirjandus: peseb aju ja propageerib reformierakonna vaateid.

Täna saadud naljakiri siin:

Bexon Kohus Carlton

Nottingham shire Nottingham NG4 1SQ Essex Suurbritannia

AMETLIK TEADE WIN!

Meil on hea meel teile teatada, et olete üks 5 õnnelikku võitjat Rahvusraamatukogus Lottery International Email Address toimunud 2011/12/11 aastal seas nimed ja meiliaadressid üle kogu maailma, tulemus on täna avaldatud 2012/05/01.

Kõik osalejad olid juhuslikult valitud World Wide Web saidi kaudu arvuti juhib süsteemi ja saadud üle 10000000 ettevõtete ja isiklikke e-kirju. Turvalisuse huvides on soovitatav hoida oma võit teavet rangelt konfidentsiaalsena kuni teie väited on töödeldud ja oma fondi saatis teile ükskõik mis meetodil te peate vajalikuks nõuda oma auhinna.

Selle kategooria võitja tuleb

makstud £ 2,000,000.00.Järgmised andmed – teie isiklikke andmeid kohaldamise win:

Palun veiw viimase võitjad elada web: www.xx.msn.com

Saamiseks pöörduge palun PÖÖRATES BANK AT:
NIMI (panga juht): Mr Noh Garry.
Tel: 4470 1115 0403
Kontakt: xxx@live.com

Teil on kohustatud edastama järgmised andmed:

* FULL NAME :………
* Sünniaeg :……
* SÜNNIKOHT :………
* Vanus …. SOOLISE … STATUS …………
* MOBILE number:.
* JOB / amet :……….
* RELIGION :…….
* Postiaadress :………………………
* E-POSTI AADRESS :……………………………
* Kodune aadress :……………………………
* Riik :………
* Summa WON :……….
* Isiklik pangaandmeid ……………………….
* Kas olete võitnud loterii ENNE ……………
* Võidunumbrid :……
Kontakt: xxx@live.com

Parimate soovidega,

Mata Paul.
(Välisministeeriumi kantsler)

Aga mina tegin seda riisi nii.

Panin poti põhja nii palju õli (tavalist, mida poes suure pudeliga igaks petteks müüakse), kui palju mul oli plaanis riisi panna. Õli sisse panin soola (liiga vähe), suhkrut ja ajaviiteks veel carripulbrit ja kuivatatud basiilikut. Siis panin sinna sisse pestud riisi (mingi suvaline pikateraline) ja segasin pidevalt. Imelikult “naksus”. Lõpuks tundus, et hakkab juba valgest kollakamaks minema, siis lisasin keeva vett. Siis enam riisi liigutada ei tohi, aga vesi pani potisisu hullusti elama. Vett lisasin alguses liiga vähe ja see sai varsti otsa, lisasin hiljem veel, paar korda. Vahepeal proovisin, kas riis on pehme ja panin kaane potile tagasi. Tuli oli poti all pisike. Lõpuks paindus riis normaalselt, siis enam vett ei lisanud (itsitamise koht) ja kogu juurdekallatud vesi oli ise ära kadunud. Riis sai siuke kollakas, praetud maitsega. Mage. Lisain soola ja segasin. Jube hea! Sõin ennast rõngaks.

Siia alla kopeerin raamatust lehekülje, kus autor seda riisi tegema õpetab. Mina kellelgi puljongikuubikuid kasutada ei soovita, küllap leiad ise ka maitseaineriiulilt midagi, et maitset saada. Puljongikuubikud on e-saatanast!

Egiptuse riisi keetmiseks vajad järgmisi aineid: riis, õli, vesi, puljongikuubikud või sibul, (soovi korral) nuudlid vm väiksemad pastatooted, läätsed, lihatükikesed, rosinad vms.
Kõigepealt kalla poti põhja õli. Ei mingit pintsliga kiibitsemist või õlikirmekese pihustamist läbi sifooni – poti põhi olgu korralikult mitmemillimeetrise õlikihiga kaetud! (Siinkandis kasutatakse jõukamates peredes enamasti maisiõli, vaesemates ka päevalilleõli või siis hoopis odavat, pudelil tuvastamata algallikatega õlisegu. Kuid õli maitse määrab palju!)
Nüüd tuleb oluline erinevus, mis tegelikult määrabki, kui mureda või kleepuva riisi saad – sega õlisse k 0 h e kõik vajalikud maitseained ja lisandid, nagu näiteks sool või puljongikuubikud. Puljongikuubikuid kulub umbes iga kahe sööja kohta üks, ja üks igaks juhuks veel. Egiptlane, kui just pole paastuaeg, kasutab enamasti kanapuljongi kuubikuid.
Alles nüüd lisa riis, iga sööja kohta pool mahlaklaasi täit. Egiptlane kasutab üsna pisikese ümariku teraga riisi, millele Eestis ehk kõige paremini vastab pudruriisi nimetuse all müüdav kraam. Selle riisi peseb ta enne veel hoolega läbi, mitte ainult selle tõttu, et odavam riis sisaldab teradele lisaks muudki huvitavat, kuid mitte asjakohast, vaid ka selleks, et pesta välja riisitolm, mis potis haududes muidu riisi pudruseks muudaks.
Nüüd prae riisi! Igapäevases toidukeetmises praetakse riis lihtsalt kergelt läbi, nii et ta värvi ei muuda, kuid muutub klaasjast matiks. Puhas valge riis tõenäoliselt ei võta tükk aega vedu ja alles miski murdepunkti saabudes hakkab äkki pruunistuma kohutava kiirusega. Ära ära kõrveta! Kuid kui oled õlisse seganud ka puljongikuubikuid, pruunistub riis kiiremini ja ka valmis riisi värv jääb karameljam.
Pruun ja läbi segatud? Selge. Ära riisi nüüd rohkem puutu! Samal ajal oled juba keetnud ka kannutäie vett, kalla see ettevaatlikult riisile peale nii, et terad võimalikult vähe paigast liiguksid. Vett ära kalla ka liiga palju, ainult umbes poole rohkem, kui on potis riisi. Selline jäljestus on oluline sellepärast, et kui maitseained kohe õlisse lisada, või vette, ja riisi vee
lisamise järel enam mitte puutuda, siis vee valamisel uuristab poti põhjast üles kerkiv aur endale tuhandeid pisikesi rajakesi läbi riisi, mis kokkuvõttes annabki tulemuseks õhulise ja mureda riisi. Selle tähetarkuseni jõudmiseks kulus mul täpselt kaks ja pool külaelu aastat, aga noh, ma olen ka laisk kokkaja.
Pane nüüd niisiis potile kaas peale ja hauta väikseimal võimalikul tulel, ja riisi rohkem näppimata, kuni vesi on kadunud ja riis on pehme. Nämm! ! Teispool on nõus sellist riisi sööma täiesti ilma igasuguste lisanditeta. Lapsed ka.

7. jaanuar 2012, kell 15.59

Seoses elu mugavamaks muutumisega, pole naiste elu liiga palju mugavamaks läinud – pesu tuleb ikka pesumasinasse ja sealt välja võtta ja ainult naised oskavad seda, sama nõudepesumasinaga ja tolmuimeja tühjendamisega. Ainus töö, mida moodsas maailmas võib meestele usaldada, on prügiämbri tühjendamine, sest see on väga raske töö. Miks? Kohe selgitan.

Viskasin täna kuuse välja. Korralikult kirikukalendrit jälgiv inimene tegi seda, loomulikult, juba eile, kui tähistati kolme kuninga lautasaabumist. Aga mul oli eile muudki teha. Võtsin koti kuusejäänustega näppu ja läksin õue ja algaski peale. Keegi (kes oli mu enda pisitütar) oli värava siukse laksuga kinni löönud, et ma ei saanud seda lahti. Värav käib sissepoole ja kangutamine ei mõjunud. Vaatasin ootavalt tänavale – äkki tuleb mõni prints ja lööb värava mu ees lahti. Jala jätsin väravale. Printsi ei tulnud, aga värav läks ise lahti. Ime! Nojah. Läksin prügikasti juurde ja selle otsas oli siuke hang, et ma ei saanud aru, kust haarata. Puhastasin oma kindavaba roosa käekesega kasti ära ja hakkasin kangutama – ei midagi. Naaber vaatas aknast. Panin prügikoti maha ja vaatasin naabrit. Kolmandal korrusel. No tuleks ja mängiks meest! Ta kadus aknalt. Ma tean kuidas asju avanema panna, aga nii soliidsele eale lähenevad naised ei tohi teha. Mehed võivad, kui nad just kaabu ja pika mantliga pole. No ja kui naabrit aknal enam näha polnud, andsin prügikastile suhtkena karateelise jalalöögi. Avanes! Vot, seepärast ongi prügikasti äraviimine meestetöö.

PS! Kuna igal pool vast veel pole rinnuni hangi üleöö saabunud, siis tegin arvutiga aknast illustreeriva foto. Prügikastid pildile ei jäänud.

Kuusk 2011

Korralik ateist toob kuuse tuppa ikka peale jõule, eksole Tegelikult polnud meil üldse plaanis mingit kuusendust sel aastal tuppa tarida, kuid läks teisiti. Käisime Jeesukese sünna ajal maal, nagu ikka. Külastasime sugulasi ka ja, noh, nemad siis pakkusid, et metsas olevat harvendusraiet tehtud ja tema tõi sealt mingid igerikud koju. Pisikesed, täpselt parajad lauale vaasi panna. “Lauale vaasi” kõlas hästi – laudu meil on ja vaase ka.

Nendest pühadest ilma tormi mainimata rääkida ei kõlba, kuigi meil läks elekter alles esmaspäeva ennelõunal ja pärastlõunaks oli tagasi. Öösel oli õues kole küll. Ma käisin kuulamas. Kotimast kotim pime oli ja ma nägin majaesiste puude latvu – need ei liikunud. Minu arvates. Aga hääl tuli kui Õudpuhuja lõpmatust kopsust – pidev, tugev ja tumeda alatooniga.

Esmaspäeva pärastlõunaks  jäi ka torm järgi ja me usaldasime valida Piibe maantee, kus, teatavasti, kukuvad puud ka sõitvatele autodele selga. Eelmisel jõulul nägime ise üht elektritraatides lebamas. Elektritraatides leidus neid ka sel esmaspäeval. Kui meil oleks kaasas saag ja olemas vajadus imekena väikese kuusetipu järgi, siis nende valik oli rikkalik. Vahelduseks erinevaid põnevaid samblaga kaetud ja okkavabu tormis lõpliku pidamise kaotanud puid.

Kui nüüd ka fotost rääkida, siis tegelikult on see kuusk suurem, kui ma pildile toppisin. Tipus on karvaselt kuldne johhaidii ja üks punane täheke on ka kuskil ning mingid päkkarid. Järgmisel aastal võib tilu-lilu osta, sest selgus, et kolimise käigus oli meie jõuluehete tagavara vähenenud. Selle käbi värvis laps mõni aasta tagasi, käbi enda tõin talle, vist, Itaaliast, kingituseks.

Mida me aastavahetusel teeme, pole veel selge. Me isegi ei tea, kas aknast ilutulestikku näeb. Vist ei näe. Eelmistes korterites kuulis, aga ei näinud. Tartu maanteel siis nägi, kui end aknast välja küünitada. Teoreetiliselt võiks siit midagi näha, sest aknad on enam-vähem õigele poole. Midagi võib ette jääda. Igatahes võime kodust kas mere äärde või Lasnamäe kaldale vaatama minna. Ilutulestiku pildistamise tuhin on mus kustunud. Mingeid kaarte-õnnitlusi ma sel aastal teha-saata ei viitsi. Loodetavasti ei pea tuttavad arvet.

Nojah, igatahes oleme igasugu erutavatele aastavahetuse plaanidele avatud.

Vahetugu meil hästi!

Seda rotut, kes sõbranna juurde esimesena kolis, mul pildile püüda ei õnnestunud, kuna ta veetis aega oma pesas. Ülejäänud kolm said hoolimata hämarusest mingis poosis tabatud.

Kuid sellest ei tahtnud ma rääkida. Kohe, kui poe poole vaatasin, köitsid mu pilku kuhjade otsa püstitatud sildid. Kuhjad koosnesid raamatutest, video- ja muusikaplaatidest ja lauamängudest. Sildid aga selgitasid kuhjade sisu: Tüdrukutele vanuses, poistele vanuses, emale, isale, vanaemale, vanaisale. Alguses tõstis feminist minus oma kurja pead ja mõtles röökima hakata, aga ma vaigistasin ta maha. Feministina tean ma ju väga hästi milliseid raamatuid kellele osta soovitatakse ja haritud sotsioloogina tean ma, mis sellest välja tuleb. (Tüdrukud teavad neid poistele soovitatud asju paremini ja saavutavad poistest kõrgema hariduse ja peale selle saavad ka päriselus sujuvamalt hakkama, kuid isegi rumalad mehed oskavad jätta mulje, et nad teavad kõike.)

Tüdrukute letis polnud ühtegi normaalset raamatut – ninnu-nännu, naiste elulood, pisikestele perenaistele ja muu kosmeetika ja pesujutt. Emale pakuti umbes samasugust kräppi – käsitöö ja kodukaunistamine lisaks. Vanaema puhul lisandusid kahtlased ravimeetodid ja tervisehädad.

Aga juba pisikestele poistele pakuti huvitavaid raamatuid kosmosest ja tehnikast ja muusikategemisest. Kuid kena eristus oli kokaraamat poistele. Isade letis jäi mulle silma Monopoli järgi number 2 halb lauamäng “Ärihai”. Kõige rohkem meeldis mulle aga lett 15-17 aastastele poistele. Sealt ma ostsin ka endale raamatu: “Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust.” Mul on pubekast poisi lugemismaitse, vot! Tegelikult tahtsin ma süüvida õudusjutu kirjutamise tehnikasse, kuna mu eelnev elu pole seda võimalust küllaldaselt pakkunud, aga nüüd tahaks teada.

Vot siis miuke mugav variant endale head raamatut leida – kontrolli meestele mõeldud kirjandust. Tegelikult oleks ma veel mõnda raamatut tahtnud, aga neil polnud silti “Hea hind!” Näiteks seda eriti vinget teost, kus lubati minust kuue tunniga eriti ruuliv kitarrist teha. Või kuue päevaga? Igatahes väga ruttu, uskumatult ruttu

Ahjaa. Raamatupoes kuulsin ka kuidas kaks vanemat tädi arutasid midagi minu eesti teemadel. Kui teine kohe aru ei saanud, siis esimene ütles “petrone” ja siis sai teine kohe aru, millest jutt käib.

Peter Molloy. Kommunismi kadunud maailm

Ma põhimõtteliselt ei loe eestikeelseid kommunismist rääkivaid tänapäeval väljaantud raamatuid, aga Varrak müüs seda allahindlusega ja nii otsustasin põneva kaanepildiga raamatu ära osta. Müüja veel ütles, et hea raamat. Ma vastasin: “Loodame.” Kristiine keskuse Varraku müüjaga ma satun alati midagi rääkima..

Keda raamatu ametlik sisututvustus huvitab, klikib pilti ja saab  lugeda. Mulle meenus, et ma pole eelmisel nädalal lõpetatud raamatust bloginud, eile, kui ETV2 näitas sarnase sisuga dokumentaali. Kuna eesti telekanalid oma digitaalsesse saatekavasse igaks juhuks filmi autorit ja riiki ei pane, siis ma ei teagi, kas filmi tegi sama mees, kes selle raamatu. Otsida ka ei viitsi.

Visuaalne minevikku käsitlev materjal on alati kergemini mõistetav ja annab rohkem võimalusi näidatavat mitmeti lahti mõtestada, kui paberisse trükitud kirjasõna. Igatahes ei soovita ma raamatut lugeda inimestel, kel on juurdunud negatiivseid eelarvamusi nõuka ajast ja kes pole sel ajal elanud. Miks? Sest tegemist on inimestelt kogutud mälestustega. Huvitav, kas maksimalistlik mõttelaad on midagi, mis ühendab idaeurooplasi? Igatahes on raamatus toodud mäletsused pea alati väga emotsionaalselt maksimalistlikud – kui positiivne siis täiega ja vastupidi. Ehk raamatut lugedes saab päris segase pildi, kus korraga ühel ajal ja ühes riigis eksisteeris kaks äärmust – kõik oli väga hästi ja väga halvasti.

Raamatus räägitakse kolme Ida-Euroopa riigi minevikust: Saksamaa, Rumeenia ja Tšehhoslovakkia. Kõige rohkem on jutte Saksamaast ja seetõttu on üldpilt riigist ka pisut terviklikum. Teistest kahest räägitakse vähem ja pilt jääb kuidagi vildakas.

Kuna ma lugesin raamatut vist natuke rohkem kui kuu vältel, siis algus hakkab juba meelest minema. Kuid üks põnevamaid peatükke oli niikuinii lõpus. Nimelt “Sotsialistlik seks”. Mina ei tea, kui palju see jutt seal tõele võiks lähedal olla, aga ENSV-le see küll ei sarnanenud. Ridade vahelt sai mingeid meiega sarnanevaid detaile leida. Näiteks seda, et varieteed olid kunstiliselt kõrge tasemega ja kap. riigis kadus selline kunstiliik ära ja asendus pornoga, mida nõuka ajal polnud lubatud. Samas Saksamaa kirjeldus nende sekspoliitikast oli ikka väga eriline. Nimelt olevat neil olnud lausa poliitiline propaganda, et sotsialistlik seks ruulib ja kõigi eesmärk on seksimisel ka alati orgasm saada.  Ja seda juba väga noorelt. Idasaksas olevat 70% 16-aastastest tüdrukutest juba orgasmi saanud. Täiesti hullumeelne number, minu arust. Mina olin 16-aastaselt süütu ja onamisest ei teadnud suurt midagi. Vist. Aga ma pole idasaksast ka. Raamatus toodi välja erinevused lääne- ja idasakslaste suhtekäitumises. Läänes valiti partnerit sotsiaalse staatuse, jõukuse, välimuse järgi. Idasaksas selle järgi, kas on tegemist hea tulevase ema või isega, ehk siis isiksuse järgi. Idasaksas oli tähtis püsisuhe ja partneri petmine pold okei. Ning püsisuhe kindlustas inimese suurema hulga orgasmidega. Samuti suhtuti idasaksas nudismi väga soosivalt ja alastiolek ei seondunud kohe pornoga.

Rumeenia kohta aga kirjutati väga koledaid jutte. Nimelt oli seal programm, et “maa tuleb täita lastega”. Abordid, steriliseerimine ja rasestusvastased vahendid olid kriminaalkorras keelatud. Naisi kontrolliti pidevalt töökohal käinud günekoloogi poolt, et ega nad rasedad pole ja kui olid, võeti kohe arvele, et nad salaja aborti ei teeks. Aborte tehti suvaliste inimeste poolt jubedate vahenditega, mille kirjeldus ka raamatus anti. Samas steriliseeriti ametlikult ja naisele suht teadmata, mustlaseid, sest nemad ei pidanud lapsi saama.

Muidugi sai raamatust ülevaate erinevatest luureorganitest ja jäi mulje, et luuramisega tegelesid peaaegu kõik. Vähemalt STASI-sse kuulus vist iga teine või umbes nii. Riigijuhtide elust anti värviline pilt. Ida-Saksast oli see pisut kurbades alatoonides ja Rumeeniast suht võigas. Kirjeldati täpselt kuidas Ceauşescud olid ebardid ja kuidas nad lõpuks maha lasti.

Vot selline lugemiselamus, mida soovitaks lugeda minust vanematel või politoloogiat õppinud inimestel või põhimõttelistel kommunistidel.