Berliinis ei oota sind keegi

„Ma arvan, et ma olen sakslane!“ teatas kiilakaks pügatud mees.
Vaatasin oma seni kenasti vaiksena püsinud naabrit: no nii, nüüd hakkas rääkima ja esimene lause on kohe metsapoole. Mina võiksin vabalt lõpuni vaikides istuda ja aknast välja vaadata.
„Sina oled ju eestlane?“ uuris ta.
„Ma arvan küll.“
„Sul on blondid juuksed ja sinised silmad, sa võid ka vabalt sakslane olla.“
Mul ikka veab! Ära ka minna ei saa. „Jah, ma olen blond ja sinisilmne. Ei, ma pole sakslane,“ teatasin enda arvates häälega, mis pidi välistama jätkuva jutuajamise. No on ikka saabas! Mul on täiesti tavalised kartulikoore värvi juuksed ja värvilistest läätsedest pole vist tüübile, kes blondeerituid juukseid ära ei tunne, mõtet rääkima hakatagi. Ta pole vist iial saksas käinud. Nii kasimatu välimusega sakslast pole ma isegi Münheni õllefestivalil näinud. Ja mis tätokad! Normaalne mees ei lase oma kaelale lahmakat pääsukest joonistada.

„Ma tegelikult armastan Eestimaad, aga arvan, et olen sakslane,“ vaatas mees minust mööda.
No nii, nüüd läks plaat kordusesse. Juua ka enam midagi pole.
„Kuule, äkki sa tellid mulle ühe veini, kui ta mööda läheb,“ palusin naabrit lootes, et äkki ta lõpetab oma joru ära või kui mitte, siis ma lihtsalt joon end mõnusaks.
„Palun üks vein!“ püüdis ta möödakõndiva teenindaja kinni.
„Punast või valget?“
„Valget,“ vastasin.
„Andke siis juba kaks, ma võtan ka valge,“ teatas luuser mu kõrval.
Nüüd me siis hakkame koos jooma. Tore on, sellise vennaga koos veini juua on küll tõsine unistus!
„Ma tegelikult ei joo veini. Ma olen rohkem selline õlumees. Ehee, õlumees!“ itsitas naaber.
„Ma joon ainult veini. Õlut antakse plasttopsikuga. Mulle ei meeldi plasttopsikud,“ ütlesin.
„Zavoodis annavad nad ka ainult plasttopsikutest. Mul on kodus hunnik nende õlleklaase, varem andsid kõik klaasidega“ irvitas mees.
Noogutasin. Ma ei arva, et klaaside kõrtsist kojutassimine oleks kiiduväärt tegu, aga talle ma seda ütlema ei hakanud. Nägin, kuidas ta varem oli oma noa ja kahvli vaikselt kotti libistanud.
„Kuule, mida sina arvad sellest, et meile tulevad siia igasugused võõrtöölised?“
„Ee, ma ei tea. No kui nad on hästi haritud ja meil nendest kasu on, las nad siis tulevad,“ ütlesin kõhklevalt. See kaltsakas tahab minuga poliitikast rääkima hakata. Ma vihkan poliitikat! Mul ükstapuha, kes meile tööle tulevad. Minusse see ei puutu.
„Mulle igasugused võõrad ei meeldi. Meil on endal jube tööpuudus. Mulle üldse värvilised ei meeldi. Rootsis on neid jubepalju ja vaata, mida nad teevad. Kogu aeg on mingi jama ja korraldavad mingeid demonstratsioone ja tapavad normaalseid inimesi,“ teatas ta ägedalt.
„Kust sa tead?“
„No ma loen ikka lehti ka,“ teatas ta väikese uhkusega hääles.
Jamuidugi, lehtede lugemine on tõesti asi, mille üle peaks uhkust tundma. Ma ei loe ega kuula põhimõtteliselt igasuguseid uudiseid. Mind ei huvita, mida nad seal Rootsis teevad.
„Muideks, ma lähen Rostocki, üks saksa skinn kutsus. Ta leidis mulle mingi otsa ka. Saan kuskil töökojas abitööliseks. Lubas, et palk on täitsa normaalne. Eestis makstakse sellise töö eest sandikopikaid. Isegi õlle jaoks ei jätku,“ rääkis mees.
„Sa siis lähed Saksamaale võõrtööliseks?“ küsisin pilklikult. Huvitav, kas ta ise on ka skinn, juukseid pole? Kole peakuju, võiks ikka natuke juukseid kasvatada.
Mees vaatas mind kahtlustava imestusega silmis: „Sa teed nalja vä?! Mina pole võõrtööline, ma ju räägin, et ma tegelikult arvan, et ma võin ka sakslane olla.“
„Sa ei ole öelnud, et miks sa sakslane olla võid.“
„Mul vanaisa sõdis saksa poolel. Ta oli Berliinis ka. Päris kaua. Kuid õnneks sai ta õigel ajal tagasi, kuigi kuradi punased panid ta vangi,“ seletas mees.
„Ja siis?“
„Mis ja siis? No ma tunnen, et ma olen ka sakslane. Ma ei saa päris eestlane olla, eestlased olid kõik punased, ma vihkan kommuniste,“ selgitas ta ja ma ei saanud mitte midagi aru.
„Ahahh,“ ütlesin ja noogutasin. Mis mõttes kõik eestlased olid punased? Minu teada keegi ei olnud. Mu vanaisa rääkis küll, et nemad ainult õõnestasid riigikorda seestpoolt. Mu vanaisa oli ka kunagi kommunist, aga ega ta päriselt ei olnud. Keegi ei olnud päriselt. Sel ajal oli vaja parteis olla, sest nii oli kasulik. Koolis õpetaja rääkis ka nii. Ta oli ka kommunist, aga õpilastele õpetas, et õõnestada tuleb. Aga talle ma seda muidugi rääkima ei hakka.
„Näe, midagi paistab juba altpoolt, me hakkame vist laskuma,“ ütles mees.
„Hakkame vist jah, aeg on täis ka juba.“
„Lugupeetud reisijad, viieteist minuti pärast maandume Tegeli lennuväljajal,“ teatas stjuardess häälekõvendajasse, “Kinnitage palun turvavööd ja pange toolid algaasendisse. Berliinis on selge ja pilvitu ilm, sooja on viisteist kraadi. Erakorralise teadaandena soovitame teil lennujaamast rahulikult väljuda ja võõraste inimestega vestlusesse mitte astuda. Lennuvälja juurde on kogunenud kohalikud paremäärmuslased, kes protestivad võõrtööliste sisseveo vastu. Teie julgeoleku kindlustab kohalik politsei, kuid palume ka teil endil ettevaatlikud olla. Meeskond soovib teile kena päeva jätku ja ootab teid jälle oma lennuki pardale.“

Manjana. November 2010