Nobunaga võit

Nobunaga’s Misstap. 2009. Marcel Orie. Holland

Oma korterit vaadates ma ei näe, et ta liiguks. Hoomamatuks põhjuseks võiks olla, et nii peabki olema. Loomulikult pole ma sellest kellelegi rääkinud. Ma ei ole hull. Kunagi tegin oma naise jälgimisel huvitava järelduse: tema hääletooni võib rääkimise ajal näolt lugeda. Ma ei ole väga tegus. Elan sellest mida tean ja hoian oma teadmised endale.
Mu naine töötab pidevalt ja igapäevane rutiin ei lase tal piiridest läbi vaadata. Kui ta võiks, siis näeks ta asju, mis on minu jaoks on normaalsed, kuid siis ei pääseks mõistuspärasus enam löögile.
Öö ja päeva piiril näen ma kõrvalekaldeid kõige paremini. Päikesetõusu punane värv muudab vahemaad alati lühemaks. Meie korteri rõdult paistab rohelise merena park, mille taga paistavad majad. Ma ei pea silmas uusehitisi. Need majad olid siis juba siin, kui meie siia kolisime. Arendajad on praeguseks linna rohelised kopsud – pargi – rahule jätnud. Praeguseks võib kindel olla, et iga ööga tuleb silmapiir lähemale. Igal hommikul seistes kraanikausi juures, kuhu mu naine jätab hommikusöögi, näen kuidas vahemaa on lühenenud. See ei juhtu liiga kiiresti, muutused on vaevu hoomatavad, nii ei märka neid keegi. Nii nad sätivadki oma tajusid vale hetkeseisundi järgi.

Ma üritan end õigesse rütmi viia. Vaid regulaarsuse ja terve mõistusega suudan kohanduda häiriva enigmaga. Kui mu naine sulgeb enda järgi ukse – peale seda kui ta on otsinud valesse kohta jäetud võtmeid, bensukaarti või uksekaarti (eriti kiiretel hommikutel kõiki kolme) – saabub korterisse rahu. See toimub hommikul väga vara.
Söön oma hommikusööki vaikuses köögilaua taga. Viimasel ajal istun seljaga köögiakna poole. Pärast tegelen kabinetis oma maastiku-uuringutega. Sellel toimub dramaatiline stseen Okehazama lahingust. Imagawa Yoshimoto sõdurid on kaitseasendis ja peidavad end tormi eest Okehazama küla lähedal mäekurus. Salakaval ja halastamatu sõjapealik on sättinud ritta sõduriteks maskeeritud nukke kiivrite ja kõige muuga nii, et illusioon oleks täiuslik. Samal ajal hiilivad Nobunga sõdurid äkkrünnakule, mis peaks lahingu tulemuse otsustama enne, kui Imagawa mehed aru saavad, et neid rünnatakse.
Kustutan lambi ja võtan suurendusklaasi. Täna kavatsen ma uurida Imagawa ihukaitsjaid. Nad kannavad vihma eest kaitsvaid laiu ümmargusi õlgkübaraid. Siin-seal vedeleb riisiviina tühje pudeleid. Täna on täiesti ebatõenäoline, et sellise ilmaga võiks keegi rünnata.

Hoian end rütmis. Üritan oma hommikusööki nautida. Keegi ei prae mune paremini kui ma ise: rebu on vaid servast kallerdunud.
Mu naine on taldriku kõrvale jätnud tööpakkumiste leheküljelt avatud ajalehe. Ma peaksin seda vihjena käsitlema. Kuid ma eelistan sellist vee sogamist ignoreerida. Mul on pea palju olulisemaid asjadega hõivatud. Ühel õhtul mõtlesin välja uue teooria: liikumise parallaks.
Kui seisvas rongis istudes vaadata aknast teist möödasõitvat rongi, on raske öelda, kas sinu rong sõidab või seisab.
Pärast hommikusööki viskan jäägid prügikasti ise silmanurgast maja piiludes. Kui võin olla kindel, et keegi ei vaata, lähen välja uurimustööle. Kõnnin läbi pargi, et jõuda keldriboksideni. Sinna jookseb kokku kolm laia teed. Üks neist on minu maja juurest tuleva teega paralleelne.
Mida ma lootsin leida?
Lähen tagasi lifti, saades aru, et nii ei saa mingit uurimust teha. Kui istuda liiga ligidal, ei saa korralikku ülevaadet. Sa üritad vaid üksikasju tabada, mitte kogu tee kontseptsiooni. Kui muutused on liiga lihtsalt nähtavad, võib iga elanik neid märgata.

Ülejäänud hommikupooliku tegelen oma teise võitluse ohvriga. Mul on tavalised miniatuurid, mis teevad, mida ma tahan näha.
Bushi põlvitab. Teda läbistavad kaks noolt: rinnast ja küljest. See on Imagawa laagri välispiiri valvur. (Tema paarimees, esimene ohver, on juba kõhuli mudas, nooled seljal turritamas).
Sellest paarist saab mu kompositsiooni keskpunkt: siin hävitavad salajased Nobunaga sõdurid laagri. Hiljem lisan ma veel ühe Nobunga mehe, kes annab naginataga vahisõdurile surmasuudluse. Kuid viimase detailiga panen ma mööda. Veritsevad haavad. Ma sisenesin valesti ja soov midagi parandada annab veel hullemaid tagajärgi. Ja järgmisena saan ma näha purunenud miniatuuri.
Vihast ja ärrituses keevana viskan oma pintsli maha. Kahtlused ründavad mind. Ma ei saa neid eitada. Laual seisab klaas veega. Ja ma näen kuidas vee pind lainetab. See on nagu tobe stseen dinosaurusefilmist. Ma olen haritud inimene.
Ma olen lugenud, et kõrghooned võivad kõikuda. Maavärisemisekindlad pilvelõhkujad Tokios ja Los Angeleses ehitatakse nii. Ma tean seda kõike, kuid seda tüüpi asjad ei mõju ju seitsmendal korrusel.
Koristan oma asjad kokku. Purustused on tehtud ja ootavad parandamist, mis võtab lisaaega ja pingutust. Tundub, et tänane tegevus tõi rohkem kahju kui kasu. Rõdust kaugemal pole mingit tuult.
Naine räägib õhtusöögi ajal vahet pidamata vaid oma tööst. Probleemid alluvatega. Tülid, valed ootused ja teesklused töö juures. Ta räägib, et tunneb end nurkaaetuna. Kolleeg üritab nende ühist ülemust mustata.
Ma vastan: „Me oleme kaevu põhjas, tead sa. Ning meie saatus tuleb huvitav.“ See oli katse teda inspireerida. Näidata, et elus on rohkem kui 15.30 algavad tehnilised konsultatsioonid.
Ta küsib, et millest ma nüüd räägin. Muidugi tabasin ta hääles ärritust. Üritan selgitada, et need on Jaapani ajaloo kõige olulisema mehe sõnad, kuid ta ei lase mul isegi lõpetada. Ta poriseb, et ma peaksin kuulama õppima. Et ta ootaks väikestki toetust ja ärakuulamist. Või on seda liiga palju tahetud? Ta ei oota vastust. Ta hakkab hoopis meeletu energiaga nõudepesumasinat nühkima.
Ülejäänud õhtul me samahästi kui ei räägi. Ta vaatab „Seksi ja linna“. Ma üritan lugeda, aga olen liiga ärritatud sellest vastikust niinimetatud karjäärinaisest. Nad keeravad alati teleka hääle põhja, lootes, et me oleme nõus neile ükskõik mida loovutama, et nad hääle uuesti vaikseks keeraksid.

Ma laman selili meie voodil, kuid ei suuda sõba silmile saada. See vaikiv ja ligipääsmatu naisekeha mu kõrval tundub kui surnuga ühes voodis magamine. Üritan kujutada ette kuidas pehmelt ülerulluvad tornid raputavad meid vaikselt. Või äkki hoopis mu korter seisab tavapäraselt ja vaikselt hoolimata teiste hoonete vaiksest ligihiilimisest. Ahvatlev hukatus hiilib lähemale otsekui Nobunga mehed. Pimedat lage jõllitades võib igasuguseid ja imelikemaidki ideesid näha.
Veel üks mõte: teisel pool parki olevad korterid on vaid tänu mu järjepidevale vaatamisele korrektses rivis ja mu selja tagant hiilib lähemale midagi muud.

Eile öösel oli mul eriline unenägu. Ma olin ise oma maakaardil. Ma võisin jalutada nii hoolikalt püstitatud telkide ümber kui hoolikalt sätitud värvitud miniatuuride vahel. Ma olin sama suur kui sõdurid. Kogu stseen oli liikumatu ja nagu kaugemas perspektiivis, aegajalt kostus karjeid ja metalli kolinat. Sellest vaatepunktist oleks iga viga olnud kohe näha, kuid kõik paistis perfektne.
Ma kõndisin merelainetusena roheliseks värvitud puude vahel tõelisel kiviklibul, mis oli maalitud kaljurahnudeks. Ümbritsetuna roomavatest sõduriridadest ronisin välja sügavast orust. Künkale jõudes nägin õlgedest nukkude armeed. Seisin õlgõlakõrval halastamatu sõjapealikuga, kes ütles, et me oleme sündinud selleks, et surra. Meie jalge ees, kitsas orusügavuses oli juba taplus alanud.

Mu naine polnud isegi vaevunud enam ajalehe tööpakkumisi mulle jätma. Võtan seda kui väikest võitu. Lõpetan hommikusöögi ja alustan värske jõuga oma värvimistööd. Mul pole tuju oma eilseid vigu parandada ja asun uue väljakutse kallale.
Hideyoshi figuur, millest tuleb käesoleva võitluse salajane skandaal kui Nobunaga pussitaja. Hetkel ei tea veel keegi milline erakordne saatus on noorel mehel, keda kutsuti oma tobedate naljade ja osava puude otsa ronimisoskuse pärast Ahviks. Mõnedele allikatele toetudes olevat Hideyoshil paremal käel olnud kaks pöialt, polüdaktülismi erivorm. Kuid selliseid detaile ei näe 10 millimeetrise mõõtkavaga. Lõpeks on ta tihedalt surutud punastes ja mustades turvistes sõjameeste vahele. Kuid edevus peab alluma realismile. Ja ma tean, et ta oli seal, peidetud kuid eriline ja detailne.

Piilun laugude vahelt teist poolt. Kuskil mu selja taga loojub päike. Ma näen oranži valgust peegeldumas teiste korterite akendelt. Umbes nagu majad oleksid meeletus tulekahjus. See oleks nauditav vaatepilt, kui ma ei teaks, mida ma tean. Olen juba piisavalt vaadanud. Sulgen silmad ja mõtisklen kui kaua see veel kesta võiks.

  1. 4. oktoober 2010, 15:52 | #1

    Maitseerinevused.

  2. Teele
    10. oktoober 2010, 01:02 | #2

    Ei leidnud pointi, kuigi lugesin läbi. Pooleli jäi justkui… Aga no ega ma pole ka kõige teravam pliiats ulmikute karbis.

  3. 10. oktoober 2010, 14:29 | #3

    kuna ma ei tea ka tänapäevastest euroopa ulmekirjanikest mittemidagi, siis sobib mulle pointiks, et tegemist on tüüpilise mehega, kes põgeneb kapitalistlikust reaalsusest väikeste värviliste nukukestega fantaasiamaailma.

  4. Abdülhamid
    28. juuli 2011, 11:24 | #4

    Aga kuhugi võiks jutt ikkagi jõuda. Muidu pole see huviga loetav lugu, vaid olupildike. Mõtteuit. Aga tahaks, et suure lugemise tasuks lugu ka kuhugi jõuaks. Tahaks samastuda tüüpilise mehega. Elada talle kaasa (mida ma ka tegin) aga hinges jääb kuidagi tühjaks kui elad kaasa aga lõpuks kuhugi ei jõua sellega. Midagi võiks lõpuks ikkagi juhtuda. Mingile äratundmisele jõuda. No ja kui sa mainisid euroopa ulmekirjanikke, siis see lugu siin küll ulme ei olnud. Pigem on tegu mingi Murakami ulmadega, kus ka peategelasteks on luuserid, kes tegelevad sellega et nad ei tee mitte midagi.

  1. 4. oktoober 2010, 13:46 | #1

Soovin lisada:

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.