Romain Gary (Émile Ajar). Elu alles ees. 1992

Käisin täna raamatukogus ja tõin ära hunniku Torgny Lindreni. Kõik ütlesid, et ma pean teda lugema ja äkki on mu hinnangute taga hoopis kehv kirjavara. Tegelikult ma ei tee päris kõige loetu kohta blogisse kokkuvõtet. Aga raamatukogust alustasin ma rääkimist seepärast, et täna on emakeelepäev ja raamatukogus toimus kooliõpilastele mingi vastav üritus. Suhtlemisega, et ettekandja küsib ja … keegi ei vasta. Noortelt küsiti: “Mida tähendab väljend “kõrvad pea alla panema”?” Vaikus. Tegelt ka. Otsustasin, et küsin oma lapselt, tema ikka teab, ma ju räägin talle igasuguseid imelikke asju. Aga ta ei teadnud. Proovige ise oma tuttavate noortega, kas nemad teavad.

Maksud palkadelt ehk kes ei maksa sotsiaalmaksu?

Viimase kuu aja jooksul on juba paar inimest mu käest küsinud: “Kelle töötasult ei maksta sotsiaalmaksu?” Nende inimeste puhul on kaudselt või otse olnud tegemist loomingu müümisega.

Et kõik selge oleks, alustame algusest. Firma, kes maksab eraisikule raha ja eraisik ei esita talle FIE või mingi firma nimel arvet, peab eraisikule makstavalt rahalt tasuma erinevaid makse: tulumaks, sotsiaalkindlustus, pensionikindlustus, töötuskindlustus. Sõltuvalt inimesest ja tööst võivad need maksud olla erinevad.

Mul on firma ja ma kirjutan ja maksan arveid, jeee!

Järg lugudele Firma registreeritud, kuidas edasi ja Vajad firmat, kuidas alustada.

Firma tehtud, peaks tegutsema hakkama. Mul on isegi klient, kes tahaks mulle raha maksta, sest ma osutasin talle teenuse või andsin mingi kauba. Nüüd tuleb mul kirjutada välja arve. Muideks, tänapäeval ei pea kõiki arveid enam paberile trükkima, neid võib teha arvutis ja saata välja e-mailiga. Soovitav on teha arve arvutis valmis ja siis konverteerida ta pdf-i, sest seda formaati üldjuhul enamus arvuteid mõistab lugeda.

Kõige lihtsam arve näeb välja selline:

Firma registreeritud, kuidas edasi

Ma olin pisut imestunud, kui mu eilse postituse peale üks tuttav arvas, et võiks firma teha. Mul nii polnud plaanis kirjutada, ausõna ei olnud. Firmat tasub ikka siis teha, kui enam kuidagi teisiti ei saa. Eestis on üks kõige levinuim firma tegemise põhjus töötus: kaotasin töökoha ja teen endale ise töökoha. Muinasjuttu, kuidas firma omanik kohe rikkaks saab, või vähemalt eesti keskmise palga välja teenib, tegelikkuses eriti tihti ei näe. Miks siis mitte: ise teen tööd, ise olen omanik, kogu raha kuulub mulle. Aga vot seda raha ei tule nii lambist. Jah, kui sul on juba hulk kliente (varastasid kliendid oma tööandjalt?), kes on nõus sulle iga kuu mingi teenuse või kauba eest maksma, siis on lootust. Aga kui tavaline inimene otsustab midagi müüma hakata, siis kulub mitu aastat enne kui ta nii palju kliente leiab, et võiks endale normaalse palga välja maksta. Suure ja tuntud firma klient ei pruugi ju sinult kui tundmatult firmalt midagi osta tahta: sa oled tundmatu, sa oled risk. Kuid see on kõik juba turunduse ja ärijuhtimise temaatika. Oletame, et sul on tõesti mingi nii hea mõte, et sa ei peagi oma mõtte müümise ja klientide leidmisega vaeva nägema.

Kuidas paberimajandusega hakkama saada?

Kujutame ette, et sa kavatsed kogu oma paberimajanduse ise ära teha. Sa pole kunagi raamatupidamist õppinud, aga arvutada oskad ja ükski tuttav raamatupidaja ei paista kaugelt vaadates sinust nii palju targem, et sa ise sama asjaga hakkama ei saaks.

Vajad firmat, kuidas alustada

Ma ei tea, kas see on kuidagi minuga seotud, aga ma kahtlustan et üldisem suundumus: paljud inimesed on otsustanud endale firma teha. Pole oluline, kas selleks sunnib elu või tõesti tuli inimesed mõte kuidas postiljonist miljonäriks saab, aga firmat on vaja. Kuid kuidas inimene teab millist firmat teha? Internetist sellele ühest vastust ei leia.

Palju selliseid inimesi ikka on, kes leiavad internetist minu (raamatupidamis)firma telefoninumbri ja helistavad. Hea kui nad minu leiavad, mina vastan ka telefoni teel igasugustele küsimustele, kui inimesel on abi vaja. Paar nädalat tagasi üks täiesti võõras naine helistas ja küsis erinevate ettevõtlusliikide kohta ja ma seletasin talle, miks värk on. Võib aga ka teisiti minna. Üks mu tuttav rääkis, et tema oli käinud mingis raamatupidamisfirmas lausa kohal ja seal ülbitseti nii kenasti näkku, et tal kadus igasugune soov neilt veel midagi küsida.

Selle postituse otsustasingi kirjutada kõige esimesest sammust: millist firmat rajada.

Online pankade ülbus

Täna ei suutnud ma enam vait olla ja kirjutasin oma pangale kirja. Kuna see pole väga isiklik asi, siis mõtlesin, et riputan selle blogisse ka ülesse. Kiri siuke:

Internetipank on mugav vahend oma raha hallata: ei pea pangakontorisse kohale jalutama. Internet on ka muudeks tegevusteks mugav koht, näiteks suhtlemiseks. Kuid igal kohal, ka virtuaalsel, on omad reeglid. Pangas soovin ma eelkõige privaatsust ja pole huvitatud kellegagi suhtlemisest ning mind ärritab, kui pank sellest aru ei saa. Muudel internetilehekülgedel on mul võimalus sirvijalt tellida, kui ma ei soovi reklaame lugeda. Eriti viisakad kohad pakuvad ise varianti, kas ma tahan reklaame näha või mitte ja näen neid siis kui soovin. Kuid SEB-i online pangas on olemas link “Pakkumised”, kuhu pank pidevalt mingeid kirju postitab, millest lahti saamiseks, pean ma sinna minema, kirja avama, ristikesele vajutama ja veel kinnitama, et ei ma tõesti ei taha pangas mingeid reklaame lugeda.
Kas Te ei leia, et see on ebaviisakas? Ma maksan Teile igasuguseid teenustasusid, et ma saaksin oma arveldusarvel oma rahaga vaikuses tegeleda, äärmiselt inetu on sundida mind veel ka reklaami lugema. Kui reklaamiandja lubaks, et lugemise eest ta maksab mulle, siis oleks selline panga “pakkumine” õigustatud, igal muul juhul on see tugevama õiguse kasutamine ja kliendi mõnitamine.

Soovin, et mu online pangal poleks menüüd “pakkumised”, millesse topitakse lamedat reklaami, millest vabanemine on tülikas.

Kena päeva soovides,
Teie klient, kelle nime ja kontojääki te ilmselt teate.

Kadrioru kunstimuuseum, veebruar 2012

Järg. Veel nõuandeid lühijutu alustamiseks

Jooksingi ummikusse. Esimese lõigu sain oma vanas jutus ümber kirjutatud, aga edasi polnud kah eriti vahvuškin. Googel, aita! (Tundub, et jutu parandamise asemel ma muutkui blogin ja blogin)

Viis nõuannet kuidas lühijuttu alustada

/virutatud siit/ Kraba-ja-jookse-süsteem

1. Topi peategelane konteksti. Kui su jutt tuleb sünge, pole vaja alguses seletada kuidas peategelane mõnuleb päikeselisel päeval piknikul. Kogu lühijutu alatoon peaks olema ühesugune ja teemaga sobiv, liigne hüplemine ajab vaid lugeja segadusse või vihaseks. Tutvusta peategelast nii, et lugeja teaks, kellega tal tegemist tuleb. (Minu märkus: vihkan lugusid, mille kirjutaja arvab, et jutu puänt seisneb terve aja peategelase olemuse varjamises).