Bolkenstein ennustab tulevikku

Endine hollandi eurokomissaar Fritz Bolkenstein, kes on rohkem tuntud oma kurikuulsa direktiivi poolest, on see nädal sõna võtnud euroraha koha pealt – Ex-commissioner questions survival of euro.

Millepärast on tal tekkinud kahtlused Euroraha püsimise pärast? Kui siiani erutas teda põhiliselt see, kuidas Euroopa Liidus teha nii, et ainult need ettevõtted edasi elaksid, kes oma haaret üle kogu maa suudavad sirutada, siis nüüd tunneb ta muret demograafilise situatsiooni pärast Itaalias. Ta on lõpuks aru saanud, et inimesed ise, ei suudagi nii palju rabeleda, et endale pensioniajaks fondi piisavalt raha koguda. Üllatus-üllatus?! Huvitav, mida siis pakuks liberaalsest turumajandusest jutlustanud vend julma tulevikutsenaariumi tarbeks, kus pensionäre on vanas Euroopas rohkem, kui neid kes tööl käivad?

Igavesti mugav on siis, kui sa veel otsustaja koha peal oled, hoolida ainult sellest, kuidas majandustoodangu numbrit üldiselt kõrgele ajada. Ja jätta täiega kõrvale mõte, palju inimesi sellise majanduspoliitikaga teenivad ja kui paljud kaotavad. Huvitav, kas need poliitikud, kes numbrite taga vaid raha ja mitte inimesi näevad, hakkavad alles siis mõtlema, kui on näha, et ühekülgne lähenemine majanduspoliitikale, hakkab selle poliitikale teisest küljest kätte tasuma.

Kas poleks siiski lihtsam lähtuda sellest faktorist, kelle pärast meil üldse kogu seda turumajanduse värki vaja on – inimene ise – mitte ainult ettevõtja. Tee, mis sa teed, lõppkokkuvõttes ei taandu riigi heaolu sellele, kui rikkad on kokku miljon inimest, vaid ikka sellele, kui rikas on iga inimene selle üldise numbri sees.

Iga majanduspoliitiline samm, mis riik ette võtab, peaks olema läbi kaalutud sellest vaatepunktist, kui palju võidavad sellega iga inimene isiklikult. Ning kui see tase on äärmiselt ebaühtlane ja suurem hulk inimesi lausa kaotavad, on targem selliseid samme mitte ette võtta.

Kogu eelnev jutt oli loomulikult orienteeritud nende majandusliberaalide pihta, kes arvavad, et maksude alandamine on midagi, mis aitab riigil edukas olla. No näiteks võttes isiku tulumaksu alandamise. (Mina isiklikult ei arva, et ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmine on mingi eriti vasakpoolne tegu ja aitab väikesepalgalistel rikkamaks saada). Raamatupidajana tean ma imehästi, mida tuleb teha kreeditiga kui deebet väheneb. Ja inimkeeles öelduna – kui riigi tulubaas väheneb (ehk iga inimene saab jaanuaris paarsada krooni rohkem kätte). Siis samamoodi tulude vähenemisega riigil, tuleb tal kokku tõmmata ka kulusid inimeste heaolu tarbeks. Noh nagu Eestis on siiamaani tehtud – arstide palgad ja meditsiini rahastatus on suhtarvuna meie kalli iseseisvuse ajal vähenenud. Mul puuduvad praegu numbrid, aga silmaga on näha, et sotsilistlikus riigis elades oli meil mitu korda rohkem arste, kui meil on nüüd. Ma küll ei arva, et eestlasele on kapitalistlik elukorraldus tervistavalt mõjunud.

Ja kui jutu algusesse tulla, siis ei paku see hollandlane mingeid lahendusi tuleviku tarbeks, ta mõtleski vaid selle hetke nimel, mil ta veel otsustaja oli, pärast teda tulgu või veeuputus, ta võib seda lausa ette ennustada.

%d bloggers like this: