Minsk ja Kiiev

mets Kõrvemaal
Sel kuul on popp rääkida sellest kuidas sa Minskis ja Kiievis käisid. Mul on need mõlemad linnad kunagi ammu üle vaadatud.

Minskis käisime me klassiga aastal 1985. Rongiga esimese jaanuari hommikul. Ööbisime me mingis koolis põrandal mattidel, aga see osa reisist pole mul eriti meeles, kuna mälul on hea omadus kõik vastikud asjad ära unustada. Tegelikult on mul sellest Minski reisist meeles umbes 3 asja. Esiteks on mul meeles see ülikooli söökla, kus me söömas käisime. Suurem jagu toidust jäi pidevalt järgi, sest kellelegi ei maitsenud need asjad, mida seal pakuti. Mul on meeles üks vorsti moodi söök, mis nägi välja nagu koera suguelund ja maitses, noh maitses ka nii nagu võiks keedetud koerapeenis maista, ainult palju puisem.
Aga lõbus oli ka. Poisid olid ostnud kalamehe poest plastmassist kärbseid, mis nägid välja nagu päris. Kõige paremad nägid nad välja sellel hapukoorel, mida sööklas pakuti. Söökla töötajad aga millegipärast ei saanud naljast üldse aru ja üritasid seda ka meie klassijuhatajale seletada. Meie klassijuhataja oli umbes 24-aastane äsja peda lõpetanud tüdruk ja veel oli meil kaasas keemiaõps, kes oli ka just kooli lõpetanud noormees. Nemad said täiesti hästi naljast aru. Kuigi söökla töötajad olid selles pettunud, sest nad lootsid et süüdlased saavad karistatud.
Siis me käsime veel Hatõnis. See oli kohutav! Esiteks oli talv ja külm, teiseks oligi koha taotlus näidata, kui jube oli sakslaste konsentratsioonilaager. Mõned aastat hiljem muidugi tuli välja, et hoopis venelased ise tapsid seal inimesi, või midagi. Aga mingeid sõjakoleduste jutte mulle siis küll kuulata ei meeldinud ja nalja ei saanud seal ka kopika eestki.
Lõpeks on mul meeles see, et me kõik ostsime Minskist sokke. Nali seisnes selles, et vene keelega oli kehvasti ja siis mõned küsisid “noski” ja mõned küsisid “soki”, mis teatavasti vene keeles tähendab mahla. Aga kuna terve järjekord moodustus meie klassi sokkide ostjatest, siis müüja juba teadis, mida vaja. Muideks – kokkuhoidliku inimesena on mul isegi need sokid veel alles ja vahest ma kannan neid ema juures.

Kiievis käisme me tehnikumi raamatupidajate rühmaga aastal 1990. Tegelikult me käsime Jaltas, aga tagasi tulekul olime ühe päeva ka Kiievis. Sinna sõitsin ma esmakordselt lennukiga ja sellise suure vene lennukiga, kus oli kaks salongi. Kiievist on mul meeles, et see oli kohutavalt suur. Seal oli üks meeletult suur peatänav, mille ääres olid jube suured majad ja kirikud. Ma käsin ühes kirikus ka. Ma ei olnud kunagi ennem näinud, et kiriku juures on nii palju invaliide. Nõuk. liidus olid invaliidid ilusti kodudesse ja mujale ära peidetud. Invaliidsus oli asi, mida tuli varjata. Veel polnud ma kunagi käinud teenistusel, kus kogu teenistus toimub lauldes. Noh, nagu see õigeusu kirikutes käib. Siiani ma leian, et see on nii vahva ja eriline. Kui kirik on eriline ja püha koht, siis sedasorti teenistus mõjub kuidagi tõeliselt pühalikult.

Vot sellised on mul mälestused nende kahe linnaga.

%d bloggers like this: