Mina, asjalik!

Jaapani õnnekurg
Nii, see nädal läheb siis reedese konverentsi toimumise tähe all. Igatsugu meeldetuletavaid kirju esinejatele olen juba mitmeid saatnud. Hoolimata sellest, eriti paljud pole oma ettekandeid viitsinud ette ära teha, või vähemalt pole nad neid minule saatnud ja kolmas variant, et ma pole neid tehnilistel põhjustel kätte saatnud, olen jätkuvalt rahulik (erinevalt Janest, kes produtseerib mulle iga päev hulgaliselt meeldetuletusi ja muid kirju ja helistab Saksamaalt pikki-pikki kõnesid). Omaenese presentatsiooniga hakkasin kah alles täna tegelema. Esialgne variant on olemas, natuke peab veel kõpitsema. Võtsin aluseks oma lõputöö presentatsiooni, korjasin mõned naljapildid ära ja vahetasin pealkirju.

Igatahes olen ma otsustanud, et ma ei kavatse närveerida ja vaatan, kuidas asi ise kulgeb. Kuuulajatest-kaasarääkijatest pole ka kõik kirjadele vastanud. Huvitav, kumb on tõenäolisem, et need, kes pole vastanud, tulevad siiski kohale, või on nende hulk suurem, kes on lubanud tulla, aga ei tule. See on ise-enesest päris põnev küsimus.

Mulle tegelikult meeldib, kui kõik on täpselt ette teada ja üllatusi ei tule. See nädal on ka võimalus eelarve otsi kokku venitada ja juhul kui miskit üle jääb, veel midagi ilusat planeerida. Juhul kui ei jää, siis pole kah hullu. Ega saagi inimestele liiga palju materjale anda, otsigu ja trükkigu ise.

Täna peaks Piritale plakatite järgi minema. Raha kokkuhoiu mõttes võtsin kätte ja tegelesin igatsugu graafilise disainiga ise. Arvutis nägid päris pandavad välja, täna saab siis teada, kuidas mul fotosopiga trüki ettevalmistus välja kukkus. Need trükifirmad on oma imelikes disainerite programmides nii kinni, et inimese moodi üldse rääkida ei oska, aga mingi ühise keele me leidsime. Huu seed, et disaineriks olemise eelduseks on ERKIsse sisse saamime. Ma olen täitsa tubli iseõppija.

%d bloggers like this: