Suhtlemisprobleemid – suuliselt ja kirjalikult

Grupikaupa kallistamine
Mul praegu ei meenu kui suur täpselt oli see protsent, palju inimene saab teise inimese poolt kirjutatud tekstist nii aru, nagu kirjutaja seda mõelnud oli. Aga kui rääkida inimeste erinevatest meeltest, siis 80% infost saab inimene nägemise kaudu, 15% kuulmise ja 5% infost saadakse kompimise, maitsmise ja haistmise kaudu. Kui arvestada, et kirja lugemisel inimene ei näe millise näoga oli kirjutaja ja võib-olla pole seda inimest üldse kunagi näinud, või on näinud, aga tegelikult teda ei tunne, siis on kaduvväike lootus, et mina siin blogis panen midagi kirja ja see jõuab ka samamoodi kohale, nagu mina mõelnud olin.

Ilmselt on teksist õige arusaamise taga ka see, miks on blogidest populaarsed just fotoblogid ja need, kus teksti eriti palju ei ole. See, et mina üritan oma postitusete juurde alati pilti toppida, on tingitud tavaliselt kahest asjast: esimene on see, et lisada jutule emotsiooni ja teine loomulikult ka see, et siin on hea mugav oma pideva pildistamise tulemusi demoda.

Kõige keerulisem on teha vahet nalja tegemise ja tõsise jutu vahel. Muidugi oleks idee panna oma teksti juurde oma näo suur pilt, kuhu ma olen emotsiooni jäädvustanud, aga see kisuks kah juba imelikuks kätte. Kusjuures minust rääkidest, siis mulle meeldib tegelikus elus kõige enam teha sellist tüüpi nalju, kus mul endal on lõbus, aga see, kelle arvel ma seda nalja teen, ei saa muffigi aru. Muidugi saavad ka mind tundvad inimesed aru, kui ma parasjagu enda lõbustamisega tegelen. Ja ma ei ole öelnud, et see on kena tegevus. Kõik ei peagi kena olema, mis elu mõnusaks teeb.

Kõige imelikum asi, mis mul kirjalikust tekstist arusaamisega on, on minu ja Toomsalu kirja teel suhtlemine. Tavaliselt saab meie kirjavahetus alguse mõne põhimõtte lahti seletamisest. Aga see seletamine läheb väga pikale ja argumente aina lisandub. Tavaliselt lõpeb meie isiklik kirjavahetus sellega, et Tiidul viskab pildi eest ära ja ta saadab meie kirjavahetuse kõikidele juhatuse liikmetele laiali. Üldiselt keegi sellisele musta pesu laotamisele vastama ei hakka ja mul puudub ka täielik selgus, kuidas nemad nendest kirjadest aru saavad. Kui me Tiiduga suuliselt suhtleme, on kõik enam-vähem okei.

Tegelikult ongi nii, et mõnede inimestega ei peaks kirjavahetust pidama, sest kuna inimesed teineteist eriti ei mõista, siis kirja mõistetakse veel eriti valesti. Muidugi on ka inimesi, kellega ei mõista teineteist ka näost-näkku rääkimisel. Sellisel juhul tuleb otsus teha, et kas treenida oma väljendusoskust või lõpetada enda vaevamine valede inimestega suhtlemisel.

Kuigi tegelikult on suhtlemise probleemide taga ka tihtipeale erinevused, mis on tingitud inimeste erinevast vanusest, soost ja kultuurilisest taustast. Kui lähtuda ideest, et suhelda ainult inimestega, kes sinust kõige paremini aru saavad, siis peaks suhtlema ainult endasugustega, aga see on ju jälle surmigav. Tegelikult peakski õige lahendus olema selles, et tuleb õppida aru saama erinevatest inimestest. No näiteks meestel õppida aru saama, kuidas mõtlevad ja tegutsevad naised ja vastupidi. Kui selle sooliste erinevuste vahelise jama kuidagi lihtsalt ära lahendada saaks, oleks elu kohe jupi ilusam. Kahepoolne arutlemisesoov oleks kah muidugi päris abiks…

%d bloggers like this: