Mänguasjadest

nukuteater
Eppppp küsis mu viimase postituse kommentaaris Barbi nukkude kohta. Ma ei saa ta küsimusest küll päris hästi aru, aga ma võin meie kodusest mänguasjandusest ju suvisel ajal kirjutada.

Väikese lapsega oli mänguasjadega suhteliselt lihtne – kõik suuremad soovid täitis jõuluvana ja see vend teatavasti raha ei loe, ega muresid ei oma. Ise-enesest meenuvad mulle ainult paar Barbit, mida laps tõesti tahtis. Kõigepealt seesama Ken, kellest ka eelmises jutus lõik oli. Tolle tõigi vist jõuluvana ja Ken on selline krooniga prints – hirmkallis ja Stockmanist. Teine suur soov oli umbes aasta tagasi, see oli kalasabaga Barbi ehk Merineitsi. Selle ostis lõpuks vist issi.

Paar aastat tagasi aga jõudsime me mehega niikaugele, et ta oli nõus, et me jätame selle jõuluvana ja pakapikkude valetamise jutu ära ja tõde tuleb ilmseks. Muideks – polnud see nii valuline midagi, me oleme alati üritanud lapsele erinevate asjade taustu seleltada ja talle meeldib esitada küsimusi, et kas mingi asi on võimalik või mitte.

Eile näiteks küsis ta mu käest nende imevidinate kohta, mida tüdrukud multifilmis “Witch” kasutavad. Osa neist asjadest oli spioonitavaar, põhimõtteliselt olemas, aga raske hankida. Mõned asjad olid aga jamad ka. Mingi lasso, mis alguses on väike, aga järsku on suur ja tugev, näiteks. Asi ei saa ju üldiselt olla korraga nii väike kui suur – energia jäävuse seadus, juu nou.

Aga see Witchindus oli tal viimane suur soov. Nimelt neid nukke müüakse erinevates suurustes ja erineva hinnaga. Käisime ükskord kaubamajas ja vaatasime üle, mis variandid on. Kõige sobivam hinna ja sisu kooslus oli 300-kroonisel nukul. kõige kallim maksis ligi 700. Andrea otsustas siis selle 300-se jaoks raha koguda. Üldjuhul saab minu ema käest raha ka niisama, aga laps otsustas, et ta tahab selle raha välja teenida, sest me oleme halvustavalt suhtunud raha niisama saamisesse. Siis nad leppisid vanaemaga kokku, et laps käib kasvuhoone ust lahti ja kinni panemas ja saab selle eest oma 300 raha nädalaga. Kui me järgneval nädalal aga kaubamajja läksime, siis olid pea kõik nukud ära müüdud, peale selle kõige kallima. Te ei kujuta ette lapse vaikset leina. Käisime siis veel ka Ülemiste keskuse mänguasjapoest vaatamas – seal polnud üldse ühtegi sedasorti nukku. Ülemiste toidupoes oli, aga mitte õiget mudelit. Kaubamajas öeldi, et järgmine nädal tuleb kaupa, käisime vaatamas, ei olnud tulnud. Lõpuks tuli välja, et meie põhilises toidupoes Sikupilli prismas on olemas just see õige mudel ja veel nats odavamgi kui kaubamajas. Laps oli tõeliselt rahul.

Nüüd jääb mulje, et laps saab mis tahab ja kapitalistlikku rämpsu on meil lademetes. Mänguasju on jah nats liiga palju. Eriti kui arvestada, et lapse vaba aeg läheb arvutimängudele ja teleka multikatele.

Samas on meil huvitavaid oste ka. Näiteks lapse mingiks 3. või 4.ndaks jõuluks täitis issi oma unistuse – ostis ameerikast Lego Tehniksi kõige vingema komplekti, mootorite, vaakumpumpade, valgusandurite ja muu vidinatega. Kuigi see oli lapsele ostetud, ei saanud laps sellele alguses eriti ligi, sest issil ja emmel oli huvitav. Me oleme isegi mingid aastat mõelnud, et peaks sinna robotite võitlusele minema, mida it-kolledsi ja tipi poistele tehakse, aga millegipärast pole jõudnud. Vahepeal oleme sellele isegi lisakomplekte juurde ostnud. Üldjuhul on laps sellega päris osav. Ilmselt on ta selles suhtes minu moodi – ta suutis ka suvalise asja pildi järgi kiirelt kokku panna ja ka ise lahendusi välja mõelda. Issi on meil rohkem siuke programmeerimise peal. Samas on abiks kui lapsel on tehnilist vaistu ja ta oskab põnevaid kolmemõõtmelisi asju konstrueerida peale selle et ta Barbidega keerulisi perekondlikke draamasid läbi mängib.

%d bloggers like this: