Jaanide nädalavahetus

Jaanituli 2006 Võsul
Täna on too päev, kus peaks oma jaanipäevast kirjutama. Igatahes toimus see sildi all “jalgrattamatk” ja algas neljapäeval. Detailidega info on siin. Kuna me tahtsime, et laps ikka ka kaasa tuleks ja samas pole ta valmis iga päev 60 kilti rattaga sõitma, siis läksime rattamatkele nelja lisarattaga, mis meie sinise sitrööni all veerevad.

Tallinnast õhtul välja sõites oli ilm päris ok, aga mida lähemale Rakverele, seda rohkem pilve läks ja lõpuks kallaski nagu üks oavars. Rakvere raudteejaama otsimine oli omaette põnev tegevus. Lõpuks me ta igatahes leidsime ja ratastega tilkuvad ja kiledesse mähitud matkakaaslased leidsime ka. Esimene öö oli planeeritud telgis, kuna aga vihma kallas ohjeldamatult, leidsime, et läheme hoopis Võsule, sest seal on üks tuttav suvila.

Suvila oli viimasepeal ja rohkem elumaja tüüpi kui mingi suvilahurtsik. Leidsime, et seal võiks lausa kaks ööd olla ja nii oligi järgmise päeva marsuut samuti ümber muudatud. Kuna reede hommikul kallas ka korralikult, siis mina ja laps jäime Võsule ja teised mässisid end jälle kiledesse ja läksid ennast ületama. Mõne tunni pärast jäi vihm üle ja ma meelitasin lapse ratta selga ja otsustasime teha ühe väikese 10 kildise ringi lähimale poolsaarele nimega Lobi. Kaarti ma igaks juhuks ei süvenenud ja nii juhtuski, et läksime lapsega hoopis Altjale, sõime seal lõunat ja sõitsime teist kaudu Võsule tagasi. Laps sai kirja oma rattaga sõitmise rekordi 29 kilti. Kui tagasi olime jõudnud, hakkas natukese aja pärast jälle sadama. Mõne aja pärast jõudsid ka teised tilkudes tagasi ja jaaniõhtu võis alata. Et siin mitte juttu liiga pikaks ajada ütlen vaid, et meie lõke oli grillis ja leegitses päris kenasti.

Laupäevaks otsustasime, et Andreas geopeitub autoga ja mina teen kaasa rattamatka. Ma polnud kunagi elus Käsmus käinud ning nüüd mul see võimalus avanes. Tõsiselt nunnu väikelinn. Kuradisaarel käisime ka. See on siuke väike saar Käsmu rannast jalgsi läbi allapõlve kõrguse vee. Juttude järgi pidi seal praegusel ajal käimine keelatud olema, aga kuna ühtegi silti seda ei kinnitanud, siis voorisid sinna tihedad rahvamassid. Kallid looduskaitsjad – suured kolmes keeles sildid on looduse kaitsmisel täitsa tarvilised abivahendid. Eestlane kardab silte küll.

Pärast Käsmut võtsime ette kaks erinevat metsarada. Üks neist viis mööda liivast ja juurikatega pikitud männimetsaalust. Sealt, kus laht ja Käsmu järv üksteise kõrval asetsevad. Laht oli sodine, aga koht ise-enesest võrratu. Teine metsatee viis mööda Hundisilma talust ja teedeministrist ma küll aru ei saa. Tema oma tsiibiga sõidab seal ilmselt mis müdin, aga jalgrattaga oli päris vastik mööda kivikesi ja auke täis kruusateed sõita. See oli siuke metsik mets, kus võis vabalt iga puu taga ka karu või miski muu loom-lind olla. Kuna aga meie rattamatkajad pressisid oma maanteeratastest viimast, siis ei jäänud ka mul poolmaastikurattaga muud üle kui vuhinal järgi panna ja keel oli vestil küll. Isegi tunne oli, et viimased lastakse maha.

Kui me lõpuks Palmsesse jõudsime, tahtis nälg silmanägemist võtta. Pärast sööki käis laps pinda, et tal on issist oma geopeituse jutuga kõrini, et nüüd võiks mina autoga sõita. Sõitsime Viitnale ja siis selgus, et kallid marsuuditegijad polnud järjekordsest maastikukaitsealast teadlikud ja Viitna Pikkjärve äärde oma telke pole mõtekas püstitada. Asusime uut kohta otsima. Vatku küla tundus sobilik. Teate, kui sõbralikud on külainimesed? Esimese pauguga kutsus üks külateel vasakut jalga liipav hommikumantlis ja svipsis tädi meid oma sünnipäevale. Me ei läinud. Läksime hoopis kohalikule lõkkeplatsile, mille keskel ka lipp lehvis ja paigutasime end sinna. Kohalikud poisid tulid vudinal kohale ja pakkusid, et kes tahab võrku mängida ja kas lõkke jaoks puid on vaja. Ikka tahtsime. Öö otsa kostis kõrval olevast talust venekeelse raadio rõõmsaid helisid. Hommikul põrutasid rattamatkajad vara-vara Haljalasse rongi peale. Meie magasime une peaaegu täis ja tulime ka koju. Täitsa meeldivalt veedetud jaaninädalavahetus oli.

%d bloggers like this: