Avaliku elu head ja halvad küljed

Nälgiv tädi Pariisis

Tänases SLÕhtulehes on üks jutt, mis sisuliselt mõeldud blogijatele Murdvaras valib ohvri internetist. Kusjuures ma olen sellise võimaluse peale mõelnud ja ära sõitmisest kirjutamist vältinud. Praegu blogisid mööda ringi käies võib ikka tihkelt sobivaid vihjeid leida. Nii et kallid blogijad – hoolimata sellest, kus asute – ikka tuleb blogida.

***

Vahepeal helises mu telefon ja ma sain teada, et kuulus poliitik olla on majanduslikult kasulik. Kuna meie partei nimi oli varem Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei, siis saame me praegu aegajalt telefonikõnesid ja kirju, mis mõeldud Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale. Täna helistas mulle seksikas mehehääl ja teatas, et ta sooviks T-H. Ilvest George Browni kontserdile kutsuda. Ilmselt saavad prominendid pidevalt kutseid igatsugu üritustele. Ma ei kadesta sugugi, kui peab jõlkuma igavatel vastuvõttudel või rumalate inimeste pidudel, aga kontserdipiletid on meie perekonna huviorbiidist oma hinna tõttu välja jäänud ja me käime vaid neil kontsertidel, mida laps väga tahab.

Ilmselt on päris hea turundustrikk kutsuda oma kontserdile keegi prominent, siis saata talle peale Õhtuleht ja teha intervjuu, kuidas kuulsusele meeldib mingi laulja ja kuidas ta sinna kontserdile läheb. Pärast sellist artiklit on saadud tasuta (kahepoolne) reklaam ja lihtinimene tahab ka kontserdile rohkem minna, kuna seal saab peale laulja veel ka prominenti pildistada ja temaga sama õhku hingata.
***
PS! Ma sain lõpuks oma Pariisi fotoalbumi valmis. Natuke tegin kommentaare ka juurde, palju ei viitsinud.
%d bloggers like this: