Eesti riigile on kilu asemel ikka nokiat vaja

metsa servas
Uurisin eile millega mu välismaised tuttavad tegelevad. Kunagi, kui ma veel parteis välissekretär olin, käisin ma sellistel koosolekutel, mille üldnimetus oli NELF (New European Left Forum) ja millest võtsid osa nii Põhjamaade kui ka mandri-Euroopa vasakparteid. Pärast seda kui ma esimeheks sain, ma enam NELFi üritustel ei käi (ja meie uus välissekretär ka mitte, sest ta pole just eriline orgunniguru) ja seepärast ma näiteks Soome ja Hollandi sotsialistidega enam ei kohtu. Millest on kahju, sest just nende kahe maa omade seisukohtadele kirjutasin ma iga kell alla.

Hollandlaste tegevuse kohta leidsin päris huvitava avalduse: No EU funds for flower ads Ühesõnaga, kui me siin mõtleme kuidas kilust rahvuslindu, ptui rahvuskala, teha, on Hollandis juba ammu aru saadud, mis on nende riigi firmamärk ja kuidas seda eriti hästi ära kasutada. Neil on õnnestunud lausa EL-st saada raha selleks, et promoda lillede ostmist. Kogu kampaania maksumus on kolme aasta peale 2,4 miljonit eurot.

Eks muidugi oleks võimlik ka Eestist teha näiteks kiluriik, aga karta on, et meie kalavarud ei paneks sellisele koormusele vastu. Põhimõtteliselt oleks meil viimane aeg välja mõelda, et mis riik me selline oleme. Üldiselt muidugi tutvustatakse meid välismaal, kui kena vanalinnaga riiki või siis ka laulva revolutsiooniga riiki. Neil kahel ideel pole eriti vigagai, aga mul tegelikult on väikesed kahtlused eestlaste praeguse lauluvõime koha pealt. Vanalinn on hea küll, aga Rooma ja Ateena on ikka jupi vanemad.

Äkki ikka peaks välja mõtlema midagi sellist päris enda oma asja… Kusjuures ma arvan, et see VellkommTooEstonia oli väga hea kaubamärk, ainult et Eestlaste vingumismentaliteet pani kogu idee kalevi alla tagasi. Nüüd oleks veel ka juurde vaja mingit asja, mida mujal ei ole ja mida annaks niimoodi promoda, et see meile häda ei teeks. Näiteks minu meelest on Eesti kõige coolimad asjad sood, aga ma arvan, et neid ei peaks promoma, sest pole sinna rahvamasse vaja. Üldse on meil viimasepeal loodus ja seda just seepärast, et teda pole üle ekspluateeritud.

Äkki peaks Eestisse tegema teise Eurodisnilandi? Mees rääkis, kuidas ta ülemus käis lastega see suvi Pariisi omas ja seal olid nii pikad järjekorrad, et tal üks laps ei saanud ühel päeval mitte ühelegi atraktsioonile. Eestis on ainult üks laste lõbustuspark – vembu-tembu ja seal ka ju iga aasta käia ei viitsi. Tahan Eurodisnilandi Eestisse! Peale selle, et lastel oleks lõbus, väljendaks see ka otseselt meie riigi ja suure osa rahva ameerikavaimustust.

%d bloggers like this: