Kuningannal pole etiketist mingit aimu!

Sobiv müts rannas jalutamiseks

Pärast vanaproua külaskäiku on eestlasi vallanud massihüsteeria etiketi küsimustes: Moekunstnik: Evelin Ilvese riietus oli katastroof. Kas seda võiks jälle tüüpiliseks orjarahva sündroomiks pidada – loomulikult. Selle asemel, et rääkida, et saare pealt tulnud vanaproua oli mandri-Eestisse saabunud täiesti imelikus ja Eestile sobimatus riietuses – too polnud nagu üldse probleem. No kuulge – elektersinine!!!

Etikett on reeglite kogum, mis aitab inimesel VÕÕRAS keskkonnas sobivalt käituda. Kas nn. kuninganna hoolis hetkekski, kuhu ta külla tuli? Minu teada ei ole Eestis kombeks soliidsetel daamidel väljakutsuvates värvides ringi lehvida. Eestis on kirjutamata reegel, et naisterahvas, kes päris täpselt ei tea, mida pidulikule üritusele selga panna, paneb selga rahvariided. Okei, Inglismaa vanatädi oli esmakordselt Eestis ja seekord võiks talle ju selle möödalaskmise andestada, aga järgmine kord, kui ta tõesti veel siia tuleb, siis võiks ikka rohkem hoolida, kellele ta külla tuleb ja ennast ka sobivalt riietada. Kas tema riietaja küsis kordagi Eestist eelnevalt järele, mis värvi lips on Ilvesel plaanis ette panna, et siis vanatädi saaks sobivat värvi kleiti valida? Vaevalt küll ja kogu Euroopa teab, et meie president kannab ilusaid lipse, mis pole küll moes, aga on see-eest kujunenud Ilvese firmamärgiks.

Kuidas on üldse võimalik, et meie nn. moekunstnikud julgevad Eesti naisele ette heita tema anoreksiast kaugel olevat välimust. On ju laialt teada, et nii anoreksia, kui ka buliimia on haigused, mida Eesti noored (ja mitte ainult noored ja mitte ainult Eesti) tüdrukud päris hoolega põevad. Sellises olukorras heita ette naisele, kes normaalselt toitub, et ta on pisut voltidega, see on lihtsalt hoolimatus meie noorte tüdrukute vastu. Ning tuletame nüüd ka korraks meelde, millise välimusega naised on vanarahva hulgas eestlastel popid olnud – tugevad naised, on õige vastus. Eesti naine, kes vanasti kogemata liiga kõhn oli, pani mitu paari sukke jalga, et jalad ikka sobivalt paksud oleks, sest meie geograafilistes ja majanduslikes tingimustes oli tugev naine kindlustuseks, et ta suudab hulga lapsi ilmale tuua ja sealjuures ka majapidamise eest hoolitseda. Meeste puhul ei heida meil ka praegu keegi ette, kui too mõistlikul määral tugev on ja ega naistel tänapäeval meestest kergem elu pole.

Eriti haige oli aga rääkida, kuidas toas peaks kübarat kandma. Kes Eestis üldse veel peale Iivi Eenmaa kübarat kannab? Ükski normaalne inimene ei kanna. Ma mäletan, et kui ma väike olin, siis mu emal oli kapis hulk lõbusaid kübaraid, millega tore mängida oli. Ema oli neid kandnud 60ndatel – 70ndatel. Siis oli ilmselt ka Eestis moes kübaraid kanda. Kustkohast inglastel see loll kübarakomme üldse on tulnud? Sellest ajast kui nad ei viitsinud pead pesta ja et täid näkku ei kukuks, panid kübara pähe? Ma ei tea kuidas inglise kuningakojas selle pea pesemisega nüüd lood on, aga Eestis seda küll väga levinud probleemiks ei peata ja Iivit tögatakse pidevalt tema lolli kübarahaiguse pärast. Loodetavasti nägi vanatädi vanalinnas ringi käies, et eesti naised ei kanna kübaraid ja järgmine kord on juba mõistlikum. Moodsalt seotud rätik või barett oleks täiesti piisav olnud, kui ta oma kehva karvakasvu näidata ei soovi.

Kahjuks on vanal kuningaproual veel palju õppida kuidas viisakalt ennast teistes riikides riidesse panna.
%d bloggers like this: