Nii, nüüd on mul ka see popp haigus

.. nimega cernit. (Mul seda Fimo-asja pole külge hakanud). Juba ammu leidsin ühest popist blogist heegeldab.blogspot.com, et too heegeldaja teeb meeletult ilusaid asju, eriti köitsid mu pilku ehted. Muideks, ma üldse ei kanna ehteid. Pidulikul puhul panen kõrvarõngad ja siis on nende aukudest läbi ajamisega jube jama. Sõrmus on ka, too lihtsalt ei “käi ära”, ostsin selle kunagi 17 aastat tagasi, kui kulda üles hinnati ja kõik Tallinna ETKVLi jäägid Keila saadeti, et meie need ümber hindaks.

Tagasi cerniti juurde. Kui ma seda nägin, tuli mulle meelde, et kunagi keskkoolis olin sellest asjast pöördes olnud. Siiani on alles üks roos, mis ma tookord tegin. Tänapäeval on muidugi tase jube kõrgeks läinud ja värvivalik võtab silme eest kirjuks. Tallinna kesklinnast ma seda kuskilt ei leidnud. Läksin siis täna Mustamäele Vunderi poodi. Noh ja peale seda olen ma suht kontaktivõimetu olnud, sest vahelduseks igasugustele internetilinkidele, mida isetegija foorumist leiab, pean ma nüüd mõtlema, mida kõike ma ise sellest tegema hakkan.

Mees aitas mul tema tagavaradest traati ka leida. Teda selline värk üldse ei huvita, seepärast oli talle turvaline rääkida. Lapsele igaks juhuks ei rääkinud. Ta on mul nende kunsti asjadega liiga andekas ja ma tahan kõigepealt ise vaikselt nokitseda ja siis räägin talle. Karta on, et ta läheb ka pöördesse ja ühtegi õpetussõna ei kuula ja pärast on veel osa värgist mööda põrandat laiali. Ma tahan vaikselt üksi oma uue haigusega tegeleda. Tegin juba mõned jubinad valmis ka, pilti ei pane, kui täitsa valmis saab, siis võibolla panen, kui ilus välja tuleb.

Tagged:

%d bloggers like this: