Kas mõni inimene polegi enam inimene?

toomasSelle pildi tegin täna meie ühiskoridorist. Meil on välisukse ise kinniminemise probleemid ja õues läks külmaks ka, nii oligi eile õhtul üks onu meie koridori magama tulnud.

Täiesti viisakas onu. Küsis mu käest, et kas ta võib seal magada. Loomulikult ma lubasin. Õhtul mingi üheksa paiku vist tuli ja jäi kohe magama. Kui ma täna lõuna paiku vaatama läksin, et mis olukord on, oli onu ära läinud, aga asjad maha jätnud.

Muideks – inimeste jutt, nagu oleks kodutud agressiivsed või ohtlikud, on loll jutt. Kõik kodutud, keda mina olen näinud, on kartlikud ja väga viisakad. Aeg-ajalt tekib tunne, et neil on mingi sarnasus kodutute koertega – need ka tõmbavad küüru, kui inimest näevad ja üritavad minema hiilida. Koertest ma saan aru, inimesed suhtuvad neisse ilmselt vägivaldselt ja loobivad asjadega. Aga kas siis kodutuid inimesi loobitakse ka kividega?

Samas ma usun, et loobivadki. Viimases võsareporteris oli tehtud lõik mingi säästumarketi juurest, kus ligidal on kodutute öömaja. Peaaegu kõik küsitletud mittekodutud käitusid nagu oleksid nad mingist kõrgklassist, kellel on õigus võõraste elude ja surma üle otsustada – mis need tolknevad siin, mingu minema ja tolknegu kuskil eemal! Eriti vastikuks peeti steeni, kus üks kodutu, kes oli ratastoolis, oksendas. Teate, ma olen okset näinud, see okse polnud normaalne. Selles ei olnud ühtegi vihjet, et see inimene oleks süüa saanud. Värv oli ka kummaline ja okse oli täiesti valge, võimalik et lõhnaõli joomisest. Inetu oli aga see, et Võsa, kes kuulub ühte eesti kõvemasse parteisse, mis teoreetiliselt peaks inimestest hoolima, suhtus kogu olukorda kui vaid saatematerjali, kus seisukohta polegi vaja võtta. See kõik jättis mulje, et ongi normaalne kodututesse suhtuda kui mitteinimestesse.

Ma üldiselt ei anna kerjajatele raha, sest see on poliitiliste parteide tegemata töö, et inimene peab kerjama minema. Tegelikult on meil terve hulk inimesi, keda enam inimesteks ei peeta ja telekas presenteeritakse neid ka tavaliselt kui midagi, millest oleks parem lihtsalt lahti saada. Või veel hullem -kerjaja kerjab nii palju raha, et on rikas inimene. Kui mingis Tallinna linnaosas kuulutataks välja, et sinna tuleb kodutute varjupaik, oleks ilmselt kõik inimesed valmis minema protesteerima, et nemad enda ligidale küll sellist asja ei tahaks.

Kiireid lahendusi selliste inimeste probleemidele ei ole, sest alkoholismi ravimisega ei saa hakkama ka inimesed, kel on kodu. Samas ei tee ka ükski omavalitsus mingeid katseid, et neid inimesi aidata. Mida tavaline inimene teha saab? Kõige lihtsam on endale tunnistada, et kodutu on samasugune inimene kui sinagi ja teist inimest ei alandata. Kuna minu eelistus on, et selliste probleemidega peab tegelema riik (ehk kohalik omavalitsus), siis on võimalik poliitikutele survet avaldada, et nad midagi selliste inimeste olukorra parandamiseks teeks. Parempoolse maailmavaatega inimesed aga saaksid ka midagi ise ära teha. Näiteks organiseerida supikööke ja majutust, et kodutud ei peaks külma ja nälga ära surema. Kuigi ma ei usu, et meil on eriti palju inimesi, kes on nõus kodutute heaks annetama. Seega – kehv seis. Individualistlikus ühiskonnas pole inimelul väärtust.

%d bloggers like this: