Konservatiivid kipuvad naisi vägistama

Soovitud lapsed
Andres on täna kirjutanud kuidas rahvuslikud konservatiivid enam ei maga. Eks temaga võib ju nõus olla. Juba tükk aega käib sebimine Leedu rahvuskonservatiivide eriti jõhkra ärkamise küsimustes.

Kui üldjuhul võib öelda, et Baltimaad need on suhtkoht üks ja sama, siis on eestlastel ja lätlastel omavahel sarnasusi veits rohkem kui meil kahel leedukatega. Peamine erinevus tuleneb religioossusest. Ma omas ateistlikus maailmapildis võiks lausa öelda, et vot leedukad, need on karjade kaupa katoliiklased. Rahvuskonservatiivsus tavaliselt läänemaailmas käib tihedalt käsikäes kirikuga. Eks ka meil, kuigi pole popp reklaamida millise kiriku hingekirja sa kuulud. Muidugi on meil hulgakaupa ka neid rahvuskonservatiive, kel religiooniga väga sügavat suhet ei ole ja otse loomulikult on nii läänes kui meil inimesi, kes on religioossed ja samas pole nad rahvuskonservatiivid.

Seega – üks korralik konservatiiv tegelt ikka võiks veits kirikus kah käia, sest üldjuhul jagab ta ju neid vaateid, mis läänemaailmas progressi ja inimeste vaba arengut segavad ja äkki mõjuks kirik neile hästi vaba aja veetmise küsimustes. Üks olulisemaid punkte, mis demokraatlikes riikides tänu kirikule on põlu all, on abordiõigus. Poola näiteks. Mitte, et nüüd Poola mingi arenenud demokraatia poolest silma paistaks, aga kirikul on seal riigis liigagi tähtis roll kaasarääkimaks, mis on ilus ja mis mitte.

Aga selle postituse põhipoint on see, et eelmise aasta detsembris saatis Leedu valitsus parlamenti seaduse, mis peaks keelama abordi. Kuidagi kummaline on mõelda, et 21. sajandil on Euroopas olemas valitsus, mis nii elementaarse inimõiguse vastu on ja seda praegu ära keelama kipub. Tekib küsimus, et mis siis järgmisena tuleb? Lahutamise ja uuesti abiellumise riiklik keeld? Ja kuna Leedu on Euroopa Liidu liige, siis said nad europarlamendist kirja, mis neile meelde tuletab kus maalt oleks kena inimõigusi mitte rikkuma kippuda.

Ma ei viitsi siin arutlema hakata demograafiliste küsimuste teemadel, aga ma võin anda väikese vihje, et ega naiste ahistamine ei ole just parim meetod iibe tõstmiseks, pigem vastupidi. Iseasi on see, et kas ülerahvastatud maailmas on üldse mõtet muretseda teemal, et valge rass eriti sünnitamisaldis pole. Inimõigused on muretsemiseks ikka hoopis olulisem teema kui see, et igal naisel 3 last oleks.

%d bloggers like this: