Kuidas ma prügi ei sorteeri

Hämenlinna
Lugesin täna Hajameelse blogist juttu: Prygiostujuht ja mulle tuli meelde minu unenägu. Kuigi see unenägu on nii imelik, et ma ei tahaks seda üldse unenäoks tunnistada, sest unenäod võiks vähem reaalsed olla. Ühesõnaga ma nägin unes, et me vaatasime lapsega koos mingit ajakirja ja selle ajakirja vahele oli pandud kokkumurtud biolagunevate jäätmete kogumise kott. Kott oli väga kena ja lilleline ja mul oli pisut kahju, et ma seda kotti lihtsalt igapäevaselt kasutada ei või, vaid pean seda prügi jaoks ühekordselt kasutama.

Ma tean küll miks ma sellist asja unes nägin. Keegi nendest eestlastest, kes Soomes blogivad, kirjutas jaanuaris, et neil on mingi biolagunevate jäätmete prügikast ja sinna sisse pannakse spetskottides toda prügi. Ta kirjeldas noid kotte kui kenasid pehmeid jne. Mul tekkis juba tookord huvi, et misasjad need veel on. Unenäod ongi tavaliselt teise konteksti topitud eelnevate aegade tunded, mälestused, hirmud, salajased lootused.

Aga ma pidin ju sellest kirjutama, et meie ei sorteeri prügi. Meie maja ees on jätkuvalt see suur roheline nelja auguga prügikast nagu vanastigi. Nädala ajaga saab servani täis. Küsisin majaomanikult, et kas tal on plaanis ka eri prügikastid välja panna, et ma tahaks ka hullusti prügi sorteerida, kõik sorteerivad. Majaomanik rääkis, et ta käis RagnSellsis ja nood pakkusid talle neid väikeseid plastmassist ratastega prügikaste, kuhu midagi ei mahu. Majaomanik arvas, et see küll mõistlik pole, kuna meie maja on väga käidavas kohas ja keegi võib sellise toreda väikese kasti lihtsalt ära sõidutada ja muid kaste Ragn selsil pakkuda ei olnudki.

Siis küsis majaomanik linnavalitsuselt, et kuidas noid normaalse suurusega erijäätmete kaste saab ja tuli välja, et ega ei saagi, sest linnavalitsusel neid jagada pole. Ehk Tallinna linn pole valmis, et suuremate eramajade omanikud kah prügi sorteerida tahaks. Nad alles mõtlevad selle probleemi peale.

Noh ja ongi siis nii, et ainuke eraldi sortimine toimub meil selle taaraga, mida saab poes automaati toppida. Mul pole aimugi, kus võiks asuda mingid muude erijäätmete konteinerid ja tegelikult ei huvita mind ka väga, sest ma küll ei viitsi oma päeva prügiga reisimisega kaunistada. Muu “säästlik käitumine” pole mul ka eriti muutunud. Ma olen alati käinud poes omad kilekotid kaasas ja kui need täiesti ribadeks on kulunud, panen sinna selle taara, mida saab ära viia või viskan oma prügikasti. Mul on alati käekotis kaasas ka riidest turukott, juhul kui on vaja äkitse poodi minna. Noid riidest kotte olen ma mingitelt välismaa seminaridelt saanud.

Poes üritan nii vähe eraldi pakkida kui võimalik, aga tavaliselt vaatab kassapidaja mind suurte silmadega, kui ma palun, et ärgu pakkigu mu kaupu veel eraldi kotikestesse. Minult on vist ainult 1 kord Tallinna kaubamajas küsitud, et kas ma soovin tasuta kilekotti pakkimist. Tookord oli tegemist tüdrukuga, kes nägi välja kui alternatiivnoor (see on minu jaoks positiivne määratlus). Tavaliselt ei jõua ma kaubamajas öelda, et ärge andke mulle üht järjekordset kotti, mul on enda oma kaasas, nad on nii kiired oma pakkimisega. Roheline erakond peaks kaubamaja müüjatele mingi seminari orgunnima, kus neile kilekottidest räägitakse.

Rääkides igasugu purkidest, siis nendega olen ma laisemaks läinud kui varem, sest neid koguneb nii palju, et mooside tegemiseks ei lähe neid nii palju vaja. (Me sööme enamvähem 100% omatehtud moose ja 50% omatehtud hapukurke ja mahla). Seega panen ma kapi taha ja viin pärast maale ainult need purgid, mida on lihtne pesta. Igasugused purgisupi klaaspurgid lendavad süüdimatult aga süütundega prügikasti. Sama tunne on veinipudeleid prügikasti loopides. Kuidas need alkoholi maaletoojad küll suutsid poliitikud ära osta, et nemad ei pea taarat märgistama ja ma ei saa seda raha eest tagasi anda?

Pudelivett ei osta ma otse loomulikult ja suutsin umbes aasta raske tööga ka emale selgeks teha, et pudelivee ostmine on rumalus ruudus. Iga päev me ka poes ei käi, aga kaks korda nädalas küll, sest ega inimene pole kaamel. Aga ma ei osta mingeid ülisuuri käntsakaid asju, sest ma tavaliselt teen täpselt nii palju süüa, et kõik ühe korraga otsa saab ja need asjad on eelpakendatud. Kartuleid saan maalt ja hoian neid köögis laua all. Muideks – rohkem pakendatud ja töödeldud lihatoode säilib kauem ja ma ei taha ju sööki ära visata.

Rääkides printimisest, siis siin on hea argument, et ma pean kogu printimise ise kinni maksma, kuna mul on enda ostetud printer ja paber. Mu koolikaaslased töötasid pea kõik riigiasutustes ja trükkisid tööl kõik kenasti välja. Mina ostsin endale läppari, et ma kõiki materjale välja printima ei peaks, aga nad mul koolis olemas oleks. Postkasti peal on mul silt, et reklaami ei taha ja postiljon paneb meil maja reklaamid koridori ühte hunnikusse. Kui seal on kõval kriitpaberil suurema formaadiga reklaamid, siis toon need koju ja kasutan lapsele õpikute kattepaberitena, nende ostmine tundub mulle eriline raiskamine.

Nii, nüüd sai vist enam-jagu olulisemaid asju kirja ja ma hästi ikka üle varju hüpata ei viitsi, kui riik pole huvitatud selle lihtsamaks tegemisest.

PS! Selle postituse foto eriti teemaga ei haaku. See on mingi kummaline vanaaegne surnuaed Hämenlinnas Soomes.

%d bloggers like this: