Kestvad kiiduavaldused härra Juhile!

rahvas trammisõidul
Mul juba teist päeva mängib raadios kuku. Jõudsin koju mingi tund aega tagasi ja seega olen juba natuke raadiot kuulanud. Täistunni ajal on uudised. Kuna mulle juba teist korda alustati uudiste lugemist sama lausega, siis vot nüüd viskas üle ja panen kirja. Nimelt on tänane kõige olulisem uudis üldse see, et president Ilves esines Europarlamendis kõnega. Okei, las esines, kena on. Eesti presidendi peamine kohustus ongi igal pool käia ilusaid kõnesid pidamas. Aga uudise oluliseim lause kõlab umbes nii: Ilves pidas kõne ja teda katkestati neli korda kestvate kiiduavaldustega ja siis loetakse ette need laused, mis rahvale eriti peale läksid. Tühja neist lausetest, suhteliselt tühjad ja populistlikud, aga see “kõne katkestamine kiiduavaldustega” meenutab mulle nii eredalt lapsepõlve kõige naljakamaid hetki, et kohe valus on.

Vanemad inimesed ilmselt teavad, mida ma silmas pean. Nõuka aja ajakirjandust ikka. Siis oli nii, et kui seltsimees Brežnev võttis kätte ja kuskil Moskvas mingi kõne maha pidas, siis avaldati see kõne täies mahus kõigis meediakandjates. Ma ei mäleta kas telekas tõesti kanti mitmetunniline kõne kõik üle, aga lehtedes oli küll. Võimalik, et teles oli ka ja Vreemia venis tunnikese üle ja õhtune film lükkus edasi või jäi ära. Kuna ma ei tunne kedagi, kes neid kõnesid oleks kuulanud või lugenud, siis ega kogu prügi ei pea meeles pidama. Aga ajalehtedes oli kõne tavaliselt toodud ära nii, et olulistes kohtades oli alati teksti vahele sulgudesse kirjutatud, et kas “kestvad kiiduavaldused” või “eriti kestvad kiiduavaldused”. Ma ei mäleta kas see ka kirjas oli kui rahvas kohtadelt püsti tõusis ja kohe hoolega plaksutas ja midagi “vaimustunult” vahele hüüdis.

Mul pole aimugi kuidas need inimesed teadsid millal ja kuidas plaksutama peab. Mul on kuri kahtlus, et võib-olla kasutati mingit reeglit, et umbes iga 5 minuti järgi võiks. Kuigi loogilisem variant on see, et igal võimul on eriti hästi seebitatud pugejate hulk. Mida autoritaarsem kord, seda olulisem on pugemisoskus, sest autoritaarsust pooldavad inimesed üldjuhul edutavad noid, kes hästi lipitsevad. Kui lipitseja ise juhiks saab, siis saab temast autoritaar, kes hindab jälle neid, kes talle poevad. Selline igikestev ringlus.

Aga kui teil on selliseid keskealiseid ja üle selle tuttavaid, kes antud hetkel näiteks on suured rahvuslased või armastavad palavalt kehtivat võimu, aga nõuka ajal olid kõrgel kohal, siis küsige neilt, kuidas nad teadsid, millal peab plaksutama. Küsige seda ka, mida tehti nendega, kes ei oskanud õigel ajal plaksutada või kogemata magama jäid.

%d bloggers like this: