Odekajoojate mure pole kellegi mure?

Vaga vesi, sügav põhi
Lõin mina täna Päevalehe internetist lahti ja peauudis tegi mind kurjaks: Uuring: Tallinnas saab joogiodekolonni jätkuvalt kergelt kätte. Kuidas palun? Odekolonn ei ole jook ja sellest on ka selles artiklis juttu. Tegelikult on kogu selle kraami müümine toimunud pidevalt kõikide teadmisel. Kõikides putkades on need pudelid ilusti välja pandud ja kõik teavad, et mitte keegi ei osta neid kui odekolonni, vaid need on teadlikult toodetud ja müüakse ka täiesti teadlikult kui jooki inimestele, kes endast enam ei hooli.

Kapitalism on julm! Eriti julm on see vabaturumajanduslik variant, kus töötab ainult üks reegel – päästku end kes saab ja nõrgemad hukkuvad. Jah, neid odekaid müüdi ka nõuka ajal ja ilmselt puudub meil vastav uurimus nende joogiks kasutamise koguse muutuste kohta. Ning ega kedagi ei huvita see ka.

Ei, ma ei ole see inimene, kes arvab, et kui midagi on halvasti, siis tuleb see lihtsalt ära keelata või tarbijaid karistada. Mõnikord see põhimõte töötab, aga mitte alati. Tarbimine on üldjuhul sedatüüpi protsess, kus tarbijal on seda toodet millegi jaoks ikka väga tarvis ja kui temalt see ära võtta, üritab ta seda millegi muuga asendada. Klassikaline majandusõpiku näide on see, et kui piirata alkoholi kättesaadavust, siis minnakse üle narkootikumide peale.

Kuid tarbijal on tavaliselt alati oma hinnapiirid, mille raames ta oma otsuseid teha saab. Kättesaadavust saab piirata mitut moodi – müüa vähem, üldse mitte müüa või tõsta hinda. Kõik need meetmed mõjuvad ühte moodi – tarbija otsib asendajat. Seepärast on targem keelamiste ja karistamiste asemel mõelda hoopis sellele, et kuidas tarbijat ümber harjutada, pakkuda talle ise mingit asendust, mitte jätta see küsimus lahtiseks nii, et tarbija peab ise oma valiku tegema ja valib midagi veel halvemat, kui see, mis temalt ära võeti. Jätame selle ostujõulise ja ahistatud tarbija kõrvale ja pöördume tagasi odekajoojate probleemi juurde.

Mis on teada? See, et meil müüakse ühele hulgale inimestele täiesti teadlikult mürki, mille tulemusel neil inimestel tekib rida tervisehäireid, mille ravimine on riigile päris kulukas, või need tegelikult tööeas inimesed lihtsalt surevad ära. Kuna tegemist on inimestega, kelle kohta ei soovita öelda “meie” vaid pigem “nemad”, siis tundub see probleem sama oluline kui UFOde kollatõbi.

Mul tuli tegelikult üks mõte. Kuna odeka müümine joogina on ebaeetiline, siis võiks ju seda probleemi ka seadustest kõrvale hiilides parandada. Anda mõnele eesti alkotootjatele ülesanne toota samasugustesse pudelitesse ja kasvõi samasuguste siltidega samasuure joovastusastmega päris alkoholi, aga sellist, mis ei ole otseselt mürgine ja ei lõhna jälgilt mingi lille järgi. Koristada igalt poolt ära need nilbed odekad ja müüa siis nende asemel sama hinnaga alkse, mis ei ole otsesed mürgid.

Alkoholismi ravimise võimalustesse ma niikuinii ei usu. Vast on igal eestlasel keegi tuttav alkohoolik, kes on juba mitmeid kordi üritanud maha jätta, aga üle 2 aasta ei suuda neist enamus ilma olla ja kui kukuvad, siis jälle sama sügavale kui enne. Kuna odekajoojate puhul on tegemist eriti nõrga iseloomuga, siis nende alkoholism on veel raskemalt ravitav, aga vähemalt pole vaja neil lasta ennast otseselt mitte joogiks mõeldud asjadega mürgitada. Alkoholiga surnuks joomine pole vähemalt nii õudne ja üldjuhul kahjustab peamiselt maksa, mitte kogu sisemust.

%d bloggers like this: