Kuidas eestlast osavalt haneks tõmmata

Veel üks tupsu mõmmiSotsiaalteadlaste kirumine tundub viimasel ajal mingi parempoolsete trend olevat. Viimati tegeles sellega jurist Grääsin tv3s, kui ma ei eksi ja klassikasse kuulub Aaviksoo. Aga ega sotsiaalteaduste alla ainult politoloogid ja sotsioloogid ei kuulu. Sinna alla liigitatakse veel ka juristid ja ajaloolased. Ehk siis kõik need, kel on võimalik fakte “õigesti” kasutades saada endale meelepärane tulemus. Pisike liialdus, aga on ju tõene?

Selleks, et erinevaid sotsiaalteadusi usaldusväärselt teha ja nn. ebausaldusväärseid välja sortida, on vaja tegelikult hoopis rohkem mõistust kui mingi loodusteaduse lahti harutamiseks. Loodusteadused (matemaatika, füüsika, keemia jne) põhinevad peamiselt numbrilistel väärtustel ja nende õigel arvutamisel ja pärast pärismaailmaga kokkuviimisel (või vastupidi), aga sotsiaalteadustes on vaja hoopis keerulisemat analüütikat kui puhas arvutusoskus. Nüüd sai väga lihtsalt kirja sissejuhatus, mille peale võiks paljudel tekkida tahtmine mind sõelapõhjaks tulistada, aga tunnistage – nii see on.

Oma pika sissejuhatusega tahtsin jõuda sinna, et politoloogia meeldib mulle, aga peale selle olen ma kogu aeg tegelenud majandusevärgindusega (mis on ka sotsiaalteadus) ning seoses sellega seaduste lugemisega. Ajalugu mind kunagi eriti huvitanud ei ole, sest seal on pidevalt kohutav subjektiivsus valitsenud. Kuna aga poliitikahuvi põrkub pidevalt mingite ajaloovärkidega, siis olen olnud sunnitud ka neid asju enda jaoks lahti mõtlema. Eelkõige just seda, mis toimus 20. sajandil. Ma saan täiesti aru, et enne seda on igasuguste originaaldokumentide ja arvamuste kätte saamine pisut keeruline, aga inimesed, kes praegu elavad, ju mäletavad, mis toimus tsut aega tagasi ja seepärast on eriti julm, kui nii värske lähiajalugu on ilustatud pidevate oletuste ja väljamõeldistega, kui hulgaliselt fakte vedeleb lahtiselt saadaval.

Täna mul pole plaanis hakata rääkima sellest, et kuidas Venemaa täpselt selle Eesti ära “okupeeris.” Pigem tahaks ma viidata ühele kõnele, mis võiks pisut heita valgust sündmusele, mida “ajaloolased” nimetavad Eesti “okupeerimise” esimeseks sammuks: Baaside lepingu sõlmimisele.

Nojah, ühesõnaga panin ma vikitekstidesse ülesse Pätsi kõne refereeringu 1939 aasta 1. oktoobri Päevalehest, kus ta räägib kuidas eestlased ikka selle lepingu sõlmisid ja mis ta ise asjast arvab. Mina arvan selle kõne peale, et ilmselt kehtib tüüpiline lause eesti kõrgete poliitikute kohta: nad on nii lollid, et nende haneks tõmbamine ei vaja isegi erilist ettevalmistust. Kõne siin: Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi.

%d bloggers like this: