Kultuurne tuisupäev

Tarbekunstimuuseumi hoovisEile hommikul aknast välja vaadates läks tuju heaks – nii ilus talveilm! Kuna mul on mälu pikem kui haugil, siis mäletan kuidas ka eelmiste aastate kevadel märtsis on laiunud hanged ja veel ka aprillis. Mulle jäi küll pisut arusaamatuks inimeste jahumine külmuva maailmalõpu teemadel. Ma ka ei tea mida mälu parandamiseks süüa soovitada.

Nojah, kuna ilm oli vaimustav ja mulle veel ka õde külla tuli, siis tegime vanalinnatuuri eesmärgiga muuseume kammida. Nagu viru peatuses trammi pealt maha astusime, leidsime endisest lastemaailmast näituse 60-80ndate eesti arhitektuurist ja sisekujundusest. Väga nostalgiline tundus. Ma ju mäletan neid kohti küll – nõuka aja Tallinna restoranid jms. Nostalgia mitte ses mõttes, et ma neis hoonetes mingeid joomasid oleks korraldanud, kaugel sellest. Oma 20ndate alguses olin vist karsklane, kui õigesti mäletan, aga lihtsalt on selline kriipiv tunne, kui sulle su 20ndate ümbruse eluaastate olustikku näidatakse.

See näitus oli hea sissejuhatus meie pea-eesmärgile – minna tarbekunsti ja disainimuuseumi. Seal oli peale püsinäituse veel 2 näitust: korgist ehted erinevatelt Euroopa kustnikelt ja Eesti 30ndate sisekujundus. See sisekujunduse näitus oli natuke kaootiline ja ma kardan, et päris head kogupilti sellest, kuidas üks linnainimene elas, ei saa. Ehete näitus oli aga päris põnev. Tekitas jälle tahtmise ise midagi nikerdama hakata. Veinipudeli korke ju ikka aegajalt majapidamisse sigineb. Muidugi polnud nood ehted seal pudelikorkidest vaid erinevatest korgipuu tükkidest. Peamiselt küll väga suured, nii et vaevalt ma ennast mingi sellise vidinaga ette kujutaks. Aga toda muuseumi soovitan küll. Kui ma Tallinna kooli tulin, käisin seal ikka mitmeid kordi ja nüüd polnud juba mingi 18 aastat käinud. Muuseum läbi kolme korruse.

Pärast disainivärki kõndisime mööda Rataskaevu ja jõudsime Niguliste juurde, kus mul meenus, et hoolimata sellest, et ma olen Rataskaevu tänaval aasta otsa elanud, pole ma kunagi Nigulistes käinud. Pealegi käisid eelmisel nädalal mingid jutud, et luterlik kirik või keegi tahaks toda maja endale.

Kui olime piletid ära ostnud ja üleriided garderoobi ära andnud, astusime kirikusse või õigemini muuseum-kontsertsaali nagu piletimüüja rõhutas, haaras meil kohe nööbist kinni üks mees. Lõbusal häälel teatas ta, et küll me oleme ikka osavad, tulime just 1 minut enne piletimüügi lõppu ja nüüd läheme kohe kiiresti-kiiresti mingisse ruumi. Ega me siis väga ei tõrkunud. Noh, ma natuke tõrkusin, sest ma tahtsin surmatantsu näha. Onu viis meid hõbedaruumi, mille võti tal oli. Küsis, et kas me ikka teame, et kes mustpeade rüütlid olid ja siis rääkis, et seal on karuga õlletops, mille peal on karu, kes on kogu aeg purjus ja seepärast ei lase jalga, aga õnneks käitub rahumeelselt. Vaatsime need hõbevidinad siis üle, ma küll mingit elamust ei saanud. Vana hõbe, sõu what.

Lõpuks jõudsime ikka surmatantsuni ka. Seal pidas muuseumi direktor lasteekskursioonile loengut ja ma sain teada, et me oleme ikka marurikkad ja tegelikult on see maal olulisemgi kui näites Mona Lisa. Sellega ma olen nõus, Mona Lisa on nii pisike, et vähe on neid, kes seda originaalis näinuna, pettunud poleks olnud. Surmatants on ikka suur kolakas. Järgmisel aastal pidi selle pildi teemal Tallinnas lausa mingi rahvusvaheline konverents tulema. (Surmatantsu, mitte Mona Lisa tühisuse).

Pärast loengut jõudsime veel muud kellad ja pildid ka üle vaadata. Kantsli küsimus jäi aga lahtiseks. Seal oli mitu pilti ja vidinat, mis kõik kuidagi tollega seondusid, aga mulle jäi arusaamatuks, et kuidas need nii kokku käivad, et juhul kui see oleks kirik, siis onu talaaris kõrgele kohale saaks ronida, et sealt mingit jutlust pidada.

Vot selline kultuurne pärastlõuna siis. muideks – kõik muuseumid pannakse kell 17 kinni, nii et ega mingi ajatööinimene tööpäeval muuseumi ei saaks ka.

%d bloggers like this: