Sõnavabadusest nii ja naa

Eilased varjud JägalasTäna tundub Eestis sõnavabaduse teema kuidagi väga päevakorras olema. Ruitlase blogi sulgemine on kindlasti päris hea pretsedent. Kui Inno oma naise kohta kõigile kirjutas, mida üldjuhul isegi headele tuttavatele ei räägita, ei juhtunud ta blogiga peale suure populaarsuse tõusu suurt midagi.

Ruitlase blogist lugesin Kivisildniku omast ainult ühte juttu ja tundus, et tegemist on samasuguse mehe ja naise vahe tülinaga nagu Inno puhulgi. Vahe siis ilmselt selles, et Ruitlase naine esitas ametliku soovi blogi sulgemiseks, Ingrit üritas aga teha nägu, et midagi pole juhtunud. Mida mina arvan? Mina arvan, et Ruitlase naine tegi õigemini on endine Kroonika peatoimetaja. Ma tean, et kellegi isiku kohta kõigile tõe kuulutamine on küll väga põnev lugemine, aga siin ei ole mingit pistmist sõnavabadusega. Sõnavabadus ei tähenda isikliku elu varjukülgede kõigi ette laotamist. Selliseks tegevuseks ei ole kellelgi õigust, ei ajakirjanikel, ega tuttavatel. Suurem osa inimesi tunnetab seda piiri ka ise väga hästi ja ei kirjuta oma isiklikust elust nii avameelselt nagu nad sellest kõva häälega ei räägi.

Mina ei kujutaks ette, et ma läheks oma mehega riidu ja siis ta hakkaks minu kohta isiklikke asju oma blogisse kirjutama ja minul poleks õigust seda jama ära lõpetada. Isegi siis kui ma tõesti oleks vastikus ise ja näiteks keelaksin tal lapsega kokku saamist või loobiksin näiteks ta auto aknad sisse või mida iganes. Selliste arusaamatuste klaarimine ei tohi toimuda teiste kõikide silme all blogis, kus kõik saavad kaasa irvitada. See on inimeste mõnitamine. See on sisuliselt sama mis psüühiline vägivald koolis. Täiskasvanute inimeste vaheliste tülide lahendamiseks on kohus. Kui inimesed omavahel läbi ei saa, siis on omakohus õigusriigis keelatud. Ükskõik milline on kohtuotsus, alati keegi kannatab, aga omakohus on veel julmem.

Teine keiss sõnavabaduse teemadel on siis, kui inimese isiklikust elust tehakse juba mingi film. noh see Magnuse keiss. Mina näiteks ei oleks tahtnud teha filmi, mis mõnele inimesele väga haiget teeb. Täpselt samal põhjusel ma ka näiteks ei käi surnuaial, et oodata, kas kellelgi on matus ja siis minna sinna sugulasi mõnitama, et näe kus lollid, uluvad tuttava surma puhul. Sitt kunstnik, kes ei suuda kunsti, ehk siis filmi nii teha, et ta kedagi ei mõnitaks. Aga mida peaks tegema, kui keegi ei suuda vastu panna võimalusele läbi kellegi valu ise “kunstnikku” mängida ja teeb sellise filmi valmis. Teeb nii, et ei jääks ikka kahtlust, kelle surma ta üles tähendas. Kunstnikul ja koopiamasinal on vahe, ausõna on. Ma arvan, et seda filmi võib näidata küll, aga selle autorit peaks karistama. Soovitatavalt mitte rahaliselt. Ta võiks näiteks sotsiaaltööga tegeleda. Noh muidugi kui ta haige fantaasia sealt jälle uut ainest “filmi” tegemiseks ei saaks. Tegelikult oleks pidanud juba enne filmi valmistamist sellise haige idee autori juba kohtusse andma ja sundima teda asja nii ümber kirjutama, et see ei oleks peegel vaid kunst.

Mida kokkuvõtteks öelda? Ma arvan, et inimeste, kes sedasorti “sõnavabadust” kaitsevad, on puudega. Neil puudub empaatiavõime. Nad ei suuda ette kujutada mida nemad sellises olukorras tunneksid, kus nende tunnete ja isiku otsas trambitakse. Ma soovin, et nad saaksid selle kogemuse.

%d bloggers like this: