Kuidas reformikad Keskerakonnaga abielluma peavad

Jägala juga
Tom on täna spekuleerinud europarlamendi valimiste teemadel. (Kui keegi poliitika vastu huvi tundev inimene teda veel ei loe, siis soovitan, mehel on teravat silma!) Parteid elavad ju ikka valimistelt valimistele ja järgmised on ilmselt 14. juuni 2009. a Euroopa Parlamendi valimised. Karta on, et nendest blogis kirjutamine veel vähem popp ja noortepärane, kui tol päeval valima minemine. Eelmisel korral viitsisid vaid 27% enda valimiskasti juurde hiivata. Nii nagu Eesti parteidele kombeks, ei huvitanud ka neid rahva soov ja tahtmine ja kuigi rahvas valis oma maitse järgi 6 inimest, otsustas neist 1 kohe, et teda ei huvita (Padar) ja hiljem teine (Ilves), et teda huvitab hoopis miski muu.

Praegu oleks meie neil nn. brüsseli saadikutel, kes veel seal kohal on viimane aeg demoda, et neist meile ka mingit kasu on olnud. Huvitav oleks sealjuures alustada rahvaküsitlusega, et kas nad suudavad nimetada ära nood 6 inimest, kes meid seal esindavad. Pakun, et rahvas heal juhul teab Marianne Mikkot, kelle ere isiksus oskab palju elevust toota. Kas see elevus on positiivne või negatiivne, on juba iseasi. Võimalik, et inimesed teavad ta Kelamit, kelle peamine tegevus on seisnenud kommunismikuritegude üle rääkimises. Kuigi ma olen sellest vist siin blogis rääkinud, aga ega küll küllale liiga ei tee. Tööpartei lemmikjutt Kelamist oli ikka see, kuidas ta veel perestroika lõpus tahtis hirmsasti EKPsse astuda, aga kuna ta võltsis mingit oma dokumenti, siis valetamise pärast teda kommunistiks vastu võetud. Sealt siis ilmselt see suur viha kommunistide vastu ja samas ka teadmatus, mida see sõna “kommunism” tähendada võiks.

Aga ülejäänud saadikutest pole küll kuulda olnud, et mida nad seal Euroopas teinud on. Seega viimane aeg rabeleda. (ja-jaa, ma tean, et Oviir on ka popp, aga ma ikka ei tea, mida ta seal euroopas teinud on).

Kuid tegelikult tahtsin ma sel teemal hoopis ühe teise ideega spekuleerida. Kui ma veel Euroopa koridorides ringi sebisin, siis käisid seal jutud, et järgmised valimised tahetakse teha Euroopa parteide põhised. Mil viisil see täpselt seadustatakse, pole mul selge, aga kuna Eestis on kõik Euroopast tulnud paberid ilma aruteluta vastu võetud, siis ei pruugi me seda ka enne teada saada, kui kiireks läheb.

Euroopa värk on ilmselt eestlastele veel segasem lugu kui küsimus, et mis vahe on Eestis parlamendil ja riigikogul. Nojah, igatahes on Euroopas parlament, mis koosneb samamoodi fraktsioonidest, nagu Eesti parlamentki. Kui Eestis moodustatakse fraktsioonid kohalike parteide põhiselt, siis Euroopas on natuke teist moodi. Seal olid kõigepealt fraktsioonid, kuhu läksid eri riikidest need saadikud, kes juba varem mingite sidemete kaudu olid rahvusvaheliselt suhelnud. No neid sidemeid hakati mingi hetk üle-euroopalisteks parteideks vormistama. Nood parteid saavad Euroopast raha ja värki, aga ega kõik saadikud, kes seal europarlamendis on alati mingi Euroopa parteiga seotud pole. Mõne fraktsiooniga on seotud mitu parteid. Ühesõnaga on lugu suht segane.

Aga Eestis hakkaks sel juhul eriti palju nalja saama. Esiteks peavad Keskerakond ja Reformierakond ühe nimekirja tegema. Ma ei kujuta ette kuidas nad sellega hakkama saavad. Mõlema partei valimispropaganda on läbi aastate vastandumisele ülesse ehitatud ja nüüd on see veel enam teravaks läinud, kuna Reformikad pöörasid liberaalsuselt konservatiivsusesse. Sellest naljast võidavad kõik teised. IRL-l läheb ilmselt paremini kui eelmisel korral Res Publikal ja Isamaaliidul eraldi läks.

Sotsid enam 50 prossa hääletest mingi nõksuga ei saa. Mariannest jääb väliseksperdi nimetusele kandideerijana väheseks ja president enam kandideerida ei saa.

Tom räägib oma postituses Klenskist. See on päris huvitav mäng. Kuna Savisaare venelased reformierakonna poolt hääletada ei taha, siis on neil olemas täiesti kena järgmine valik. Kõigi eelduste kohaselt kandideerivad venelased Vasakpartei nimekirjas ja kõikide praeguste eelduste kohaselt on täiesti reaalne, et Vasakparteil võib sellisel juhul täitsa hästi minna. Savisaar võib ju siinkohal ka Vasakpartei ülesse ostmisele mõelda, enne kui mäng liiga tuliseks läheb. Siiani on Vasakpartei Savika jaoks liiga mõttetu olnud.

Aga okei, ennustamine ei ole tänuväärne tegevus ja seepärast jäängi siinkohal vait.

%d bloggers like this: