Kuidas teha head kollast ajakirjandust


Mulle meeldib telekat vaadata, aga tundub, et mitte üksinda, sest üksinda unustan ennast alati midagi muud tegema ja siis telekas lihtsalt mängib kõrval. Täna sattusin vaatama seda kanal kahe uut kollast saadet Braavo ja sain veelkordse kinnituse, milles peitub kollase ajakirjanduse põhimõte. Tegelikult tuli mulle see mõte juba paar päeva tagasi, kui sattusin kommima Skeptiku 1. aprilli postitust Liis Lassist.

Neile, kes seda praavot näinud pole, võiks öelda, et selle saate uba on meelitada stuudiosse laua taha mingi 5 inimest, keda juba läbi kollase ajakirjanduse tuntakse ja siis lastakse neil igasuguseid asju teha ja imelikele küsimustele vastata. Lõpuks lüüakse punktid kokku ja leitakse võitja. Tänane kaotaja oli Linnar Priimägi. Linnar on selline edev inimene, kes on pidevalt juba mitukümmend aastat seltskonnaajakirjanduses figureerinud, aga tegelikult on ta õppejõud, kelle kohta räägitakse ülikoolis suht-koht hirmujutte. Nimelt pidavat olema täiesti võimatu variant, et keegi üliõpilane mingist muust teaduskonnast otsustab järsku tema loengutesse minna. Linnar pidavat teatama, et kuna see pole sinu rida ja niikuinii sa midagi ei tea, siis mine minema. See on nüüd küll külajutt ja ma ise pole proovinud, kuigi mul oli plaanis katsetada, pole ma tegudeni jõudnud. Ehk teisisõnu – Linnar on tegelikult oma ala guru, kes võib tänu sellele käituda nagu ärahellitatud lapsuke. Ning selline guru oli saates braavo ja osutus kõige kehvemaks.

Vot ja siit ma paningi kokku selle kollase ajakirjanduse põhimõtte: kutsu stuudiosse inimene, hoia teda seal mitu tundi kaamerate ees ja ära tema käest kordagi küsi ühtegi asja, mida ta võiks teada. Ehk siis kollase ajakirjanduse vastand on see, et sul on olemas mingi ajakirjanduslik küsimus mingil konkreetsel teemal, mida sa soovid oma vaatajatele lahti rääkida. Kutsud saatesse oma ala tunnustatud guru(d) või siis vähemalt kellegi, kes sellest teemast rohkem teab kui tavaline vaataja ja siis esitad talle küsimusi, mis lõpeks selle teema korralikult lahti seletavad.

Teine variant kollaseks ajakirjanduseks on esitada küsimusi inimestele, kes ei ole mitte mingil alal tuntud kui asjatundjad, kelle kohta pole tegelikult isegi teada, et mis võiks nende haridus olla ja millisel alal nad tugevad on. Noh, kas keegi oskab nimetada mingit konkreetset ala, milles Liis Lass võiks rohkem teada, kui tavaline tegija? Vot kutsud siis sellise mitte millestki rohkem teadva inimese stuudiosse või toimetusse ja hakkad küsima temalt küsimusi, millele tegelikult võiksid vastata tolle teema asjatundjad. Siis lugeja-vaataja vaatab, et näe, räägitakse asjadest nii, nagu minagi aru saan, nii tore saade, ei mingit ajugümnastikat.

Muidugi on kollaseks ajakirjanduseks veel palju toredaid võimalusi, aga need juba ei haaku selle ideega, millest ma kirjutada tahtsin. Lõpuks oleks vist aus tunnistada, et ma pruugin ka kollast ajakirjandust, sest nii tore on lihtsalt lõdvalt diivanil losutada ja mitte midagi teha ja kui üldse ei pane tähele, kui kogemata enam telekat edasi ei vaata.

%d bloggers like this: