Poliitikud pingutavad millegi nimel?

Kadriorus laupäevalMulle kohe üldse ei meeldi see, mis praegu meil Eestis pealkirja “poliitika” all toimub. Rohkem kui kunagi varem on vahu peksmisega tegelemas ajakirjandus, kes muu. Kui igasugused vandenõuteooriad kõrvale jätta (noh need, et kes mõjutab ajakirjandust), siis võiks ju pisut auru maha võtta.

Et eht eestilikult alustada, siis võiks alustada nii:
Kui Ansip korraks välismaale läks, tõmbas IRL kopsud õhku täis ja lasi õhu uuesti välja, aga koos paha lõhnaga. Kogu see jutt teemal, et mida teha riigikoguga, kes muud ei tee, kui sööb majoneesi, on jube ja meenutab aastat 1933-1934, kui täpselt sama mure poliitilise eliidi ühte osa vaevama hakkas. Siis räägiti ka sellest, et riigikogu ei oska viisakalt käituda, et seal on rumalad ja peaks midagi ette võtma. Ehteestlaslikult asuti hoolega põhiseaduse kallale.

Kas keegi nägi eile ETVs Talviku saadet, kus ta rääkis sellest perioodist, mis vaikivale ajastule eelnes? Väga huvitav saade oli. 1932-1933 oli kokku 3 põhiseaduse muutmise rahvahääletust. Esimene hääletus oli kõigile kohustuslik, pärast enam mitte. 2 korda läks untsu ja lõpuks läks vapside oma läbi: 1934 aasta põhiseadus. Seal muudeti täpselt seda, mida reformikad praegu tahavad – vähendati riigikogu arvu 50le. Peale selle veel igasuguseid toredaid asju, mis andsid presidendile palju võimu, mille Päts teostaski siis oma äranägemise järgi.

Kogu see praegune postimehe korraldatud jama teemal “mõnitame riigikogu, siis saab neist kiiremini lahti” on ka äärmiselt totter tegevus. Kusjuures mingi muu idee peale selle, kuidas parlamenti kottida, neile löögile ei pääse. Kirjutasin nädal tagasi ühe arvamusartikli, millele pole siiani vastuseks ei kippu ega kõppu. Kas on raske kirjutada, et sorry, meil on siin kampaaniareeglid ja me ei saa neid muuta ega teistsuguseid arvamusi avaldada. Mitte, et ma nüüd harjunud ei ole, et ajakirjanikud ei vasta ja valetada armastavad, aga ikkagi. Ärgu jahugu avalikust debatist, kui see on suunatud antireklaam.

Ma praegu ei viitsi majandusest kirjutada, aga kogu see paanika on kõvasti üle piiri läinud. Igal aastal on esimene kvartal kõige kehvem. See ei ole veel maailmalõpp!

%d bloggers like this: