Pilt selge

Juhuslikud möödakäijadViimane blogiküsitlus andis päris korraliku tulemuse: 4 päeva jooksul vastas 105 inimest. Esimesel päeval oli kõige rohkem vastajaid ja võiks öelda, et umbes iga neljas, kes siia ükskõik kuidas sattus, ka vastas. Seega – valim oli väga korralik.

Googli analüütiks väidab, et 17,14% tulevad siia otse, 30,68 läbi otsingute ja 52,13% läbi mingi lingi. Seega võib öelda, et üle poolte on püsilugejad.

Siin on siis vastused “Kes on mu blogi külastajad?”:
Sugulane või hõimlane (mehe sugulane ntx) 1 (0%)
Hea tuttav, kirjutame, vahel kohtume või helistame 4 (3%)
Tuttav, kui näeme, siis räägime või teretame 8 (7%)
Praegune koolikaaslane (TLU) oleme koos loengus olnud 2 (1%)
Endine grupikaaslane või klassikaaslane 0 (0%)
Endine töökaaslane 1 (0%)
Vana tuttav, ammu pole näinud 1 (0%)
Oleme kohtunud, aga rääkinud pole 4 (3%)
Oleme helistanud, kohtunud pole 1 (0%)
Pole kohtunud, aga tahaks 17 (16%)
Pole kohtunud, loodame, et ka ei kohtu 3 (2%)
Me ei ole kohtunud 45 (42%)
Olen siin juhuslikult 18 (17%)

Suurem osa, nagu eeldada võis, on need, kes teavad mind läbi selle virtuaalse mina, mille ma siia kokku kirjutanud olen. Kui paljud kurdavad, et nende lehel käib palju kurje kommijaid, siis mina juba ammu selle üle ei kurda. Juu siis ei paku kurjadele inimestele see huvi, mida ma arvan, või saavad nad aru, et ma pole just parim objekt oma paha tuju välja elamiseks.

Selle vastusevariandi “pole kohtunud, aga tahaks” panin ma selle pärast, et kõik muutkui räägivad, et kuidas nemad saavad läbi blogi igasuguseid päriselu tuttavaid. Mina ei ole enda teada ühtegi saanud. Nii on olnud, et saan kellegagi kokku ja siis selgub, et ta on siin lugemas käinud, aga et mulle lugejad privaatkirju saadaks, seda on küll väga harva. Tavaliselt ikka tutvun inimestega mingil muul ajendil. Ise ma arvasin selle kehva blogitutvumise kohta, et äkki ma paistan selline kuri, et keegi ei julge. Ma olen päriselt kohanud 1 kord inimest, kes käskis mul blogi kinni panna, miks ma täpselt aru ei saanudki ja pärast me juba laulsime koos.

Nüüd selgub, et noid, kes tahaks tutvuda, on päris palju. Mulle tegelikult meeldib uute inimestega tutvuda. Ma ei ole oma elus kunagi võõrastega suhtlemist kartnud või õigemini, on see mulle alati meeldinud. Ma olen üliosav suva teemade leidmisel. Parim koolitus oli ilmselt see, kui ma pikki aastaid hääletamisega tegelesin. Ma suutsin pea alati mingi teema leida, mis autojuhi vaimustunult rääkima pani. (Kuna siin on ka mõned, kes mind päriselt tunnevad, siis neile: ausõna ma lasin neil rääkida ja ei seganud kogu aeg vahele). Ühesõnaga, et kui keegi neist 17-st tõesti tahaks tutvuda, ma olen küll valmis kokku saama. Kirjutage ja lepime kokku. Inimeste arvamus, et pereinimesed on muu maailma jaoks surnud, ei vasta tõele. Ma ei otsi armukesi, aga tuttavaid võiks alati veel olla. Aga mulle meeldib, kui teised kutsuvad.

See, et vanu tuttavaid siin üldse ei käi, pisut üllatab mind. Ok, ma saan aru, et keskkoolikaaslased ja need, kellega ma koos raamatupidamist õppisin, on liiga vanad ja arvutikauged, et surfata, aga EBS ja näiteks töökaaslased, kes suurema osa ööpäevast veedavad arvuti taga? Juu neil on siis teistsugune maailm. See, et sugulasi siin vähe käib, on tore. Ema vanasti käis lugemas ja muutkui ohkis. Nüüd on tal kehv internet. Ta on selline väga kinnine inimene ja ei mõista paljastuste võlu. Vot siuke värk siis.

PS! Foto on aga mu lemmikooperist – salaja võõraste inimeste pildistamine.

%d bloggers like this: