Nõuka ajal oli võrdsem

Kaheksanda klassi lõpupeolVaatasin täna, küll pisut katkendlikult, saadet “Paar”. Seal oli üks mees, kes rääkis mingist leiutisest, mille abil saab imelihtsalt sobiva mõõduga riideid rätsepal tellida. Minu tähelepanu köitis lause, et praegu on rätsepalt riiete tellimine ainult väga rikaste inimeste lõbu. See lause pani mind mõtlema, et on vist jah nii. Aga vanasti ei olnud. Nõuka ajal oli igas väikelinnas rätsepaateljee ja Tallinnas oli neid kohe palju.

Mina ei ole mingist rikkast perest pärit. Nõuka ajal oli ka tegelikult vahe vaesematel ja rikkamatel, ainult need vahed ei olnud nii suured kui nüüd. Hoolimata sellest käisin ma kooli ajal vähemalt paar korda kindlasti rätsepa juures riideid õmbemas. Esimesena meenub põhikooli lõpukleit. Ma küll ei mäleta, et see mingi jube kallis oleks olnud.

Muideks neile, kes rätsepa juures käinud ei ole, neile võiks rääkida ka sellest, kuidas see käib. Esimene kord võtad oma kanga kaasa ja lähed kohale. Sind mõõdetakse igast küljest üle ja siis hakkab moe joonistamine. Mina räägin mida ma mõtlesin ja siis koos rätsepaga pannakase see asi paberile kirja. Siis lähed koju ja tuled mõne aja pärast tagasi ning siis on juba midagi valmis õmmeldud ja tuleb proovida, et kuidas on ja igaks juhuks veel täpsustusi pikkuste ja laiuste osas teha. Vist üks proov ongi, siis tuled uuesti mõne aja pärast tagasi ja ongi valmis.

Mingi 15-aastasena lasin endale veel ühe pintsaku ka õmmelda. Siis otsustasin, et mis see õmblemine ikka ära ei ole ja õppisin ise kodus raamatute järgi õmblemise selgeks.

Paar päeva tagasi tuli juttu ka sellest, et nõuka ajal oli nii nagu rätsepatöökodasid, ka kudumistöökojad igal pool. Mingi umbes kah ma arvan 13-aastasena või nii, lasin endale kampsuni kududa. Täpselt sama protseduur. Võtad lõngad kaasa ja lähed kohale. Joonistate koos ülesse, et millise lõikega kududa ja kuhu tulevad millised mustrid. Mina lasin tookord nööpidega pika kampsuni kududa, millel oli vöö ja kapuuts, mingid palmikud jooksid vist ka kuskil. Pärast lähed järgi ja nad on sulle masinatega täpselt tellitud asja kudunud.

Hind ei olnud märkimisväärne ja lõnga sai vanaema lammaste seljast kogu aeg ning villast lõnga tegemise töökojad olid ka igal pool. Ma mäletan, et mul sõbrannal oli suur must puudel. Ta lasi oma puudli karvadest ka lõnga teha, millest ema talle marusoojad kindad kudus. Lõnga võis ka nii saada, et kui tavalise valge villa viisid, siis võisid ka kohe lõnga vastu saada. Kui aga näiteks musta värvi lamba villa viisid, siis sinu villast lõnga tegemine võttis natuke aega ka.

Ei olnud nõuka ajal rätsep mingi eliitasi. Tegelikult muidugi olid olemas ka eliiträtsepad. Mul sõbranna töötas Baltikas rätsepatöökojas, seal käisid igasugused eliidi esindajad omi asju tellimas, kuna sel kohal oli selline kuulsus ja iga jobu sinna löögile ei saanud.

Sellel fotol ongi mul seljas too kleit. Pildil annab meie koolidirektor mulle põhikooli lõputunnistust kätte. Taga vasakul on meie klassijuhataja. Vanade piltide töötlemine on üks kepp ja ma ei viitsinud palju vaeva näha, igatahes oli see kleit helekollast värvi. Aasta oli 1984.

%d bloggers like this: