Ma tegin aborti!

Tuvide kevadine pulmatantsHea pealkiri, onju? Tegelt sain ma selle idee ühest Guardiani loost, mis räägib feministist nimega Jennifer Baumgardner, kes ehmatab inimesi sellega, et kannab t-särke, millele on kirjutatud tabuteemad. Tolle sildiga särgiga tahab ta öelda, et abort ei ole mingi vägivald või mida need elukultuuri instituudi omad veel rääkisid.

Aga ma ikka küll nii radikaalne feminist ei ole. Ok, ma võin sellise sildiga t-särgi selga panna ja siis süüdimatult teatada, et on siuke särk, mõelge ise. Kui ma ka oleks aborti teinud, siis never ei tahaks ma kirjutada juttu teemal, et kuidas siis ka oli. Seda kõike hoolimata sellest, et üldiselt suhtutakse Eestis siiski aborti tolerantselt ja see “elukultuuriinstituut” on pigem erand kui reegel. Hoolimata kõigest, on see ikkagi teema, millest ei räägita kõva häälega ja kui keegi räägiks, siis ilmselt oleks hukkamõistjaid ridamisi ja ka nende hulgas ka need, kes seda ise teinud on. Abort ei ole tabuteema, aga lause “ma just tulen aborti tegemast”, kõlab igatahes ehmatavalt.

Tollel Jenniferil on veel t-särke. Sinna ajalehte ta sattuski kuna kannab nüüd särki sildiga: “Mind on vägistatud”. Kui abordist veel räägitakse, siis vägistamine on täiesti reguleerimata ja lahti rääkimata teema. Noh, mitte päris reguleerimata: kui võõras mees võõra naise ikka vägivalda kasutades ära vägistab, siis on see kuritegu ja leiab üldist hukkamõistu. Kuid ega see pole ainuke variant. Kunagi ammu ma vist kirjutasin ka sel teemal. Ja tookord vist umbes sellest, et kui ma veel alla 20 olin, siis oli mul päris mitu tuttavat, keda oli vägistatud. Noh selliste pooltuttavate poolt. Ma ei tea, kas nad on neid jutte näiteks oma meestele rääkinud või üldse teistele. Ei ole vist kombeks, eriti kui on tunne, et äkki ma olin süüdi. Ma poleks pidanud sinna minema.

Aga nii palju kui inimesed julgevad rääkida, siis tuttavate ja ka omaenda abikaasa poolt vägistatud olemine on meil ka päris levinud praktika. Eelmisel nädalal näitas krimisaates mingit meest, kes jäi vist purjus peaga sõiduga vahele või midagi. Tal olid käed raudus ja siis meessoost ajakirjanik kommenteeris, et näe kus mehel on ikka naine, kes teda tõeliselt armastab, aitab tal isegi suitsu pealt tuhka raputada.

Tühja ta nii väga just armastab. Seda tüüpi armastus on pigem hirm, mis toimib isegi siis kui otsest ohtu pole. Vägivaldselt koheldud naisel poleks iial julgust sellist t-särki kanda, sest see teeks talle nii otseselt kui kaudselt haiget. Pealegi elab ta usus, et on ise kõiges süüdi, ta pole piisavalt hea ja teeb kogu aeg midagi valesti, mis kutsub esile mehe õigustatud viha. Ja kes on süüdi, kui too naine rasedaks jääb, ikka naine, eksole. Ma ei teagi kumb vägivald hullem on,kas psüühiline või füüsiline. aga viimast ilma esimeseta ei ole, vastupidi küll.

Huvitav lugu selle postitusega on see, et ma kirjutasin selle drafti eelmisel nädalal ja nats peale seda tuli mulle ühe postituse kommentaari kutse ühele üritusele:Naistevastane vägivald kaasaegses maailmas. See algab täna Tallinna ülikoolis kell 18.00 ja homme kell 10.00. Kellele teema huvi pakub, on ilmselt oodatud.

%d bloggers like this: