Fotojaht töörahva pühal

Fotojahi logoSellenädalase fotojahi nimi on “Volber” ja kuna volbripäev on enamvähem läbi ja kõik sündmused juba ammu lõppenud, siis teen täna postituse ära.

2006Volber on asi, mis minu sõnavarasse on ikka väga vähe aega kuulunud (võrreldes seda minu eripika eluga, eksju). Kui ma veel noor ja metsik olin, siis üldjuhul toimus volbriõhtul üritus, millesse poisid eriti vaimustunult suhtusid, sest nad said endale igasuguseid naiste hilpe selga ajada. Nendest riietusrituaalidest on mul fotosid ka, aga neid ma siia ei pane. Pärast ümberkehastumisprotsessi mindi siis karjaga vanalinna ennast ja teisi lõbustama. Tavaliselt oli raju.

Kuidas nõuka ajal maipühi tähistati, ma ei tea. Igatahes oli vaba päev ja kuna ma elasin maal ja too päev tähistas aiatööde algust, siis suurema osa esimesi maid ma olengi aiamaad kaevates veetnud. Ausalt öeldes polnud mul küll mingit vahet kas on maipüha, oktoobripüha või võidupüha, ühed “punased pühad” kõik.

Peeter Oja ja Neli aastat tagasi tähistasin ma esimest maid esmakordselt koos Eesti ametiühingutega selle skulptuuri juures, mille nime ma ei mäleta. Igatahes võite vaadata seda esimest pilti, mis on tehtud seal 2 aastat tagasi 1. mail. Skulptuuri juures toimusid ametlikud kõned ja isegi mina võtsin avalikult sõna. Siis toimus ka rongkäik Harjumäele ja pidu jätkus juba Harjumäel

Eelmisel aastal jäi kogu üritus ära, sest Eesti värises hirmus. Sel aastal oli traditsiooniline kogunemine tolles pargis ära jäetud ja kokku saadi kohe Harjumäel. Peale ametlike juttude, mis olid suht lühikesed, oli ka “õhtujuht” Peeter Oja (siin ülemisel pildil taga plakatite juures- Ausalt ma pildistasin plakateid ja kodus avastasin, et Pets jäi peale). Ma pole Oja Petsi kunagi päriselt esinemas näinud ja selgus, et ta ei oskagi seda. Nii haledat etlemistaset ja ligadi-logadi teksti poleks nii popilt näitlejalt oodanud. Esiteks seisis ta pimedas katuse all, kaugel-kaugel kogu rahvast ja rääkis kui koolipoiss statiivile asetatud mikkerisse. Rahvas vilistas. Pets vaeseke, oli üritanud isegi temaatilist juttu kokku panna, aga kuna pole tema teema, siis lugeda ette tööinspektsiooni eelarvet ja seda kommenteerida üritada inimesel, kes elu jooksul kordagi ühtegi eelarvet pole näinud, on ikka julge ettevõtmine küll. Pealegi on laval massidele kõnede pidamine äärmiselt spetsiifiline oskus. Lühikesed laused on 1 võlusõna. Teiseks peab sul olema midagi öelda, millele rahvas tahaks kaasa elada. Selle tarbeks on aga vaja rahvaga kontakt saada, vähemalt mõne inimesegagi ja teada, kuidas need inimesed mõtlevad ja mis on neile oluline. Pets tegi haltuurat selle sõna halveimas mõistes. Võimalik, et kiirendusüritusel suudaks ta rahvaga paremini ühele lainele häälestuda. Ise veel näitleja! (Aga ärapanijas ta mulle üldjuhul meeldib ja leto svetis ka).

Kaks viimast fotot on üldvaated tänasele üritusele. Esimesel on näha rahvast laudade ääres: süüa ja juua oli ka müügil, järjekordi eriti ei olnud, aga rahvast oli päris palju ja peamiselt vanemad inimesed.

Kõige viimane pilt näitab seda kohta, kust õhupalle sai – siniseid. Huvitav, miks ametiühingud lasksid oma õhupallid sinisele trükkida? Ka nende kommid on kujundatud sinisega. Kas on hirm punase värvi ees siis tõesti nii suur? Ma küll ühtegi vabandust sinisele ei leia, ilus värv jah, aga ametiühingutega sel küll pistmist pole. Nõuka ajal ei kartnud keegi punast, pigem põlgasid, nüüd võiks juba põlgus üle läinud olla. Ajad on muutunud, võiks ka meie koos ajaga.

%d bloggers like this: