Eesti esimene heategevuskampaania

Õnnelik emme oma lapsegaMulle eile meenus üks lugu minevikust. See räägib Eesti esimesest masspostitusega heategevuskampaaniast. Ma töötasin tol ajal SOS-Lastekülas. Lasteküla oli mõned aastad tegutsenud ja kogu selle ehitus ja jooksvate kulude katmine toimus välismaiste annetajate rahakotist. Eestlaste igipõline tunne, kadedus, käis selle lastekülaga seotud juttudest alati läbi. Kuna kogu lasteküla ehitati sel ajal, kui eestlased alles unistasid ilusatest elamistest, siis tundus lasteküla, mis sisuliselt on ju lastekodu, tavainimestele paradiisina.

Kui eesti teised lastekodud nägid välja nagu vangilaagrid: remontimata pikad koridorid, nõuka aegne töökorraldus kasvatajatega jne. Kes on näinud filmi “Naerata ometi”, vast teab. Lapsed olid vanuse järgi erinevates lastekodudes. SOS Lasteküla jaoks korjati õed-vennad üle Eesti ühte perekonda kokku. Lastekülas oli iga perekonna käsutuses oma maja ja paari maja peale oli oma saun. Saunad olid Eestis veel kuulsad ka selle poolest, et kogu soe vesi sinna tuli päikesepatareidest, mida siinmail varem nähtud ei oldud. Kõik majad olid eriprojektide järgi ja arhitektiks oli üks sümpaatne sakslane, kes kogu SOSi Euroopa küladele oli maju projekteerinud. Peale lastekodu oli seal veel ka kool-lasteaed. Samuti eriprojekti järgi ja kadedust tekitav ajal, mil erakoolidest veel ei mõeldudki. Loomulikult oli kool õpilastele tasuta (mitte ainult kool, vaid ka pliiatsid, vihikud jne). Ühesõnaga oli see täiesti korralik elamine, aga Eesti keskmisest standardist kõvasti kõrgemal. Need lapsed ka väärisid seda. Ma üks kord sattusin mingi lapse mineviku kirjeldust lugema ja see oli nii jube, et rohkem ma neid lugeda küll ei tahtnud. Seksuaalne kodune vägivald ei ole just parim minevik.

Nojah, ühesõnaga meile oli tööle tulnud uus tegevdirektor, kes otsustas, et peaks tegema kampaania, et ka eestlased SOS Lasteküla toetaksid. Ta rääkis läbi mingi reklaamifirmaga, kes koostas ilusa trükise, kus paluti toetada lasteküla rahaga. See trükis saadeti aadressibüroost saadud aadressidel nimeliselt kõigile naistele Tallinnas ja Harjumaal vanuses vist 22-60 vms. Ning kui need kirjad inimestele postkastidesse jõudsid, läks meil kontoris hullumajaks. Mingi kaks nädalat järjest helises meil vahetpidamata telefon. Peamiselt võtsime kõnesid vastu mina ja sekretär. Kuna Eestis polnud kunagi keegi ennem nimeliselt annetustaotlusi välja saatnud, siis olid inimesed, arvake ära, mis nad olid? Nad olid MARUVIHASED. Mina ja sekretär kuulasime kaks nädalat järjest telefonisõimu. Kusjuures mina olin parasjagu täisrase. (Minu rasedusaegne olek oli üliemotsionaalne, iga asi võis ajada nutma). Mingit koolitust hulludega suhtlemiseks ma kunagi loomulikult saanud ei olnud. Aga meie sekretäriga pidasime vastu. Lasteküla psühholoog andis lahkumisavalduse esimesel päeval.

Lõppkokkuvõttes sai lasteküla ka mingeid annetusi, sest inimesed arvasid, et selline palve on kohustus, seepärast nad sõimasidki. Kõik ei sõimanud ka, kujutate ise ette palju Tallinnas ja Harjumaal naisi on. Kui bilanss kokku lüüa, siis kampaaniaks kulutatud raha tasus ära vast kolme aastaga vms. Aga see psüühiline rünnak oli jubekole. Vot selline oli Eesti esimene heategevuskampaania masspostitusega.

%d bloggers like this: