Kuidas luuraja pornot kirjutama hakkas

Ilma jalata ritsikasElas kord üks mees, kes terve elu oli olnud tubli mees ja oma riiki ausalt teeninud. Ütleme, et tema nimi oli Jüri. Jüri oli tüüpiline eesti mees. Ta teadis, et selleks, et su käsi ikka hästi käiks, on vaja huntidega koos uluda. Nõuka ajal tuli see päris hästi välja, aga ühel päeval oli nõuka aeg läbi ja nüüd hakkas Jüri kiiresti uue korraga kohanema.

Proovis mees äri ajada. Tänu vanadele headele tutvustele läkski pusiness kenasti, aga varsti pankrotistusid ta ärid ja elu tundus kurb. Kus mure kõige suurem, seal abi kõige lähem. Sõbrad pakkusid, et hakka luurajaks.

Jüri sobis luurajaks nagu valatult. Eks elu olnud teda õpetanud, kuidas vastavalt olukorrale värvi vahetada ja raskeid aegu ületada.

Märkamatult oli Eestisse saabunud internetiajastu. Internetiga kaasnes korraga nii head kui halvad asjad. Esiteks tegi see võimalikuks kõigiga kohe kokku saada, sest internetis kohtumiseks oli vaja vaid arvuti sisse lülitada. Teisest küljest võttis aga internet inimestelt kogu aja ära, nii et polnudki enam aega kellegagi päriselt kokku saada.

Luurajate elu muutus huvitavaks. Selle asemel, et oma agente erinevatele kohtumistele sokutada, oli vaja juurde inimesi, kes virtuaalsetel kohtumistel käiksid. Kui päris kohtumistele saatmiseks oli vaja agendiks inimesi, kes juba seltskonda kuuluksid, siis virtuaalsetel kohtumistel võivad käia kõik, kes arvutit ja internetti kasutada oskavad.

Jüri sai endale austava ülesande. Eks olnud ta ju ka arvutiga sina peal. Temast sai internetifoorumite provokaator. Ta käis kõikides strateegilistes foorumites ja rääkis seal juttu, mis inimestel tundeid tekitas. Erinevaid tundeid – ühtesid vihastas, teisi rõõmustas. Pisitasa oli Jüri ületanud foorumite peremeeste kannatuse ja provokaatorit hakati foorumitest välja viskma. Ei aidanud ka see, kui Jüri ühes foorumis rääkis, et tema õilsate kavatsuste tõendiks on vaenlase foorumitest välja viskamine. Ei uskunud teda enam keegi.

Jüri mõtles, et kuidas ta vaene mees nüüd oma luuraja tegevust jätkab, kui provokaatori kena amet enam läbi ei lähe. Või vähemalt nendes ringkondades enam ei lähe. Eks Jüri oli mõndes foorumites ka tavalise asjatundjana käinud ja austust pälvinud. Noh näiteks rohelised, va ullikesed, sõdivad arutult tuumajaama vastu, neile oli vaja käia mõistust toomas. Aga ega sellest tööandjale ju ei piisa.

Nii mõtleski vana luuraja välja uue strateegia. See strateegia oli mõeldud spetsiaalselt naiste pildilt kõrvaldamiseks. Jüri hakkas tootma pornolugusid. Mitte tavalist sekserootikat, vaid ikka rõve-pornot. Sellist, kus tavaline seks oli moondunud purjus ja oksendava naise alandamise looks. Need, kellele jutt ei meeldinud, said kurjaks, aga mõnedele ikka meeldis ka. Neile, kel raskusi tõsielu ja muinasjutu eraldamisega. Need ullikesed jäidki Jüri jutte uskuma ja arvasid, et lugudes passijärgse ees ja perekonnanimega kirjeldatud naine ongi räpane elukas. Mis viga nii uskuda, kui naine ka sellist juttu ajab, millest raske on aru saada.

Jüri oli endaga väga rahul. Nüüd sai ta teha oma tööd ja samaaegselt ka ennast rahuldada. Mis elul viga, kui selliste asjade eest palka makstakse! Kuidas vana pervari elu edasi kulges, eks seda võite juba kommentaaridesse kirjutada, aga vihjena võiks mainida, et porno kaua ei toida.

PS! Antud muinasjutu kokkulangevused tõsieluga on juhuslikud, ega ole loo jutustamiseks mingit alust andnud.

%d bloggers like this: