Kas pronksöö sarnanes detsembri mässule 1924?

Harjumäe kurb saatusPärast eelmise aasta pronksöid räägiti mõnelt poolt, et see oli sarnane 1924 aastal toimunud detsembrimässuga. Võimalik, et midagi ühist sealt leida võib, aga üldjoones oli ikka tegemist täiesti erineva üldpildiga jamadega. Praegu pidavat selle detsembriasja kohta filmi tehtama. Huvitav, milline see on? Juttude järgi pidavat olema vastikult paremale kaldu.

Kui selleaegseid ajalehti lugeda, siis oli see päris julm lugu. Pronksööd olid täielik nohu sellega võrreldes.

Mäletate, et nõuka ajal oli Balti jaamas skulptuur, mille kohta räägiti, et too on ainus skulptuur maailmas, kus kõik ülestõusust osa võtnud inimesed kujutatud on. Ma ei mäleta palju seal kompositsioonis inimesi oli, aga kindlasti ei vasta too rahvanali tõele, sest tolle aasta detsembris sai surma ikka väga palju inimesi. Ajalehed väidavad, et 1. detsembril sai surma oma 50 inimest. Järgmised päevad aga polnud sugugi rahulikud. Ajalehtedes nimetati seda terroristide tabamiseks. Mina ei mäleta, et seda oleks nõuka ajal ka väga räägitud, aga nn. lahingud kestsid edasi ja olid päris julmad.

Neid, kes selle mässuga seotud olid ja keda vähegi kahtlustati, lasti enamuses maha. Tollel ajal ei olnud nii, et mingi tavaline kohus oleks väga asitõendeid kogunud ja asja arutanud. Selliste asjade lahendamiseks olid mingid sõjakohtud: kui ikka riipööraja, siis tasuks oli surm.

9. detsembri 1924 ajalehes “Teataja” on kaks juttu, kuidas järgnevad lahingud käisid. Kõik teavad Peterburi tee ääres Nehatu putkat. Seal piirkonnas oli enne Lasnamäe ehitamist Nehatu küla. Tolles ajalehes on jutt, kuidas Nehatus toimus 4. detsembril kolme mässaja tabamiseks 8-tunnine lahing. Lahing lõppes Sommerlingi, Alliksoo, Tupsi ja kellegi vene nimega isiku surmaga. Haavata said 3 kaitsepolitseinikku. Kuna nad suutsid nii kaua vasti pidada ja majas oli punast kangast, siis oli järeldus, et tegemist oli väga oluliste isikutega. Arvati, et äkki too venelane oli hoopis Anvelt ja käsutati tema vana isa laipa tuvastama. Vana mees saabus linna, kus teda uuriti kui tulnukat.

Teine “läbiotsimine” tehti Tallinnas Vilmsi tänaval. Seal on ka praegu mõned nendest majadest alles, need tumepruunid kahekordsed puumajad ristmikul. Tol ajal olevat seal vastas tapamaja asunud. Tolle puumaja nr 50 korteris peitnud 3 meest lasti samuti maha. Üks neist hüppas aknast välja ja hakkas Kadrioru poole jooksma, aga lasti selja tagant maha. Korteri omanik poos ennast pööningul ise ülesse. Artiklis oli veel kenasti kirjas, et keha oli soe, kui teda katsuma hakati.

Ma praegu rohkem neid “terroristide tabamise” üritusi ei kirjelda, aga igatahes on see pilt ikka kõvasti teistsugune kui nüüd. Tol ajal polnud inimelul ja kohtupidamisel mingit tähtsust. Tapmist kirjeldati ajalehes nagu igapäevast asja ja kõik surnute kohta käivad detailid on kenasti kirjas. Riigivaenlane oli keegi, kes ei väärinud mingit arutelu või kaastunnet. Ühtegi nende pooldajate poolt öeldud lause või asitõend ei olnud õige. Eestlane tappis eestlast.

Tegelikult on meil ikka praegu päris kena riik. Esiteks ei ole meil minu teada ühtegi korralikult relvastatud ja organiseeritud rühmitust, kes tahaks vägivallaga riiki pöörata ja teiseks ei tapeta meil enam inimesi laskudega selga. Minu arust aga peaks me praegu vaatama tollel ajal sooritatud kohtumõistmisi siiski tänapäevase pilguga. Mis tähendab, et kõiki neid tolleaegse riigikorra ajal tapetud kommuniste võiks vähemalt inimestena käsitleda. Tollel ajal üritati mitmes riigis kommunistlikku riigipööret teha. Saksamaal näiteks on nood inimesed siiski inimeste staatuses.

%d bloggers like this: