E-maksuametiga suhtlemine mittevirtuaalsel tasandil

KilplutikasEttevõtete aastaaruannete esitamise viimane tähtaeg on kohe kukkumas. E-riigis peaks see tähendama, et raamatupidaja istub arvuti taga ja upplaadib aruandeid erinevatele asutustele, kuhu vaja. Kui eraisik saab oma maksuaruande interneti teel esitada, siis ettevõtja vahest saab ja vahest mitte.

Igasuguste kuuaruannetega on lihtne. Võtad jalad selga ja marsid maksuametisse. Seal esitad teenindajale soovi, et ma tahaks kah internetis aruandeid esitada. Kui oled ise firma omanik, siis esitad vist mingi paberavalduse. Kui pole, siis on (paberil) volitust ka vaja. Peale seda võid rahulikult oma palga, käibemaksu ja muid kuuaruandeid internetis esitada. Aga mitte aastaaruannet. Selleks, et maksuametile aastaaruannet esitada, pead jälle jalad selga võtma ja paberile välja trükitud aruande maksuametisse viima ja postkasti panema.

Muideks, maksuametis internetivärki selle asutusega, mis on likvideeritud, lõpetada ei saa. See firma on sinuga seotud igavesest ajast igavesti, aamen.

Peale maksuameti tuleb äriettevõtetel aastaaruanne esitada ka äriregistrile. See on lihtne. Lähed sellele leheküljele, identid ennast sulle sobival moel ja oledki kohas, kus on kirjas need ettevõtted, kus sa mingi olulise tegelasena kirjas oled. Siis laadid õige ettevõtte alla oma aastaaruande pdf-i ja tehtud. Süsteem saadab emailiga kinnituse, et nad said kõik kätte. Lihtne ja loogiline, aru ma ei saa, miks ma maksuametisse pean ma sama asja pärast ennast kohale veeretama. Või ka selleks, et ennast interneti-maksuameti kasutajaks registreerida.

Muideks, ei äriregister ega ka maksuamet neid aastaaruandeid sisuliselt ei kontrolli. Ainult seda vaatavad, kas on olemas ja kas juhul kui on seadusega ette nähtud, ka audiitori kontroll on tehtud. Vanasti, kui ettevõtted pidid oma aastatulult ka tulumaksu maksma, siis neid see aastane kasumiaruanne huvitas, aga enam küll mitte.

Kõige lõbusam osa kogu aastaaruandest on rahakäibe aruanne. Tolle tegemiseks on 2 moodust, aga suurem osa raamatupidajaid ei oska kumbagi ja siis nad esitavad mingi suva numbrite rea, mis teiste aruannetega ei klapi. Rahakäibe aruanne peaks sisuliselt näitama, et kuhu firma on oma vaba raha pannud või kust ta käibega mitteseotud raha on saanud. Kuna aga firmajuhid finantsjuhtimisest eriti ei tea ja riigiametnikud ammugi mitte, siis on selle rahakäibe aruandega alati siuke lõbus lugu olnud.

Kui veel maksuametile aruannete esitamisest rääkida, siis palgamaksete aruande esitamisel on 1 naljalisa, kus esitatakse sulle 3 küsimust teemal, et ega sa mingit sahker-mahkerit omanikega teinud pole. 2 korda pidid vist vastama “jah” ja 1 kord “ei” või vastupidi. Iga kord kui ma seda ankeeti täidan, siis mõtlen, et jumal küll, mis siis kui mul viltu läheb?! Siiani pole vist läinud, sest midagi pole mu maise kehaga juhtunud.

PS! Kuna mul enam aktiivseid tuttavaid raamatupidajaid ei ole, siis kui keegi teab, et mingi aruande esitamise e-asukoht on muutunud, andke teada, ma hästi ikka ei viitsi ennast sinna Endlasse ajada. Äriregistrisse ma juba esitasin ja MTÜde aastaaruanded ei huvita suurt kedagi.

***

Eile oli lõpuaktus ja nüüd olen ma ametlikult sotsiaalteaduste magister haldusjuhtimises. Algselt 11 riigieelarvelisele kohale saanutest lõpetas nominaalajaga 4 tudengit, mina sealhulgas. Stippi sain ka need 2 aastat. Võrreldes EBSi 4,5 aasta ja 162,5 ainepunktiga, millest, ma iga sendi ise kinni maksin, oli Tallinna Ülikooli 85 ainepunkti ja 16 erinevat ainet naljamäng. Muideks, ma siiani arvan, et EBSi õppekorraldus oli korrektsem ja sujuvam. Ma ei mäleta, et EBSis oleks hinnatud subjektiivselt või, et õppejõud ei oska tegelikult 100 punkti piires arvutada (tervitused B. Vallmüürile, kes võiks algkooli matemaatika üle vaadata). Tallinna Ülikoolis nägin seda mitu korda, samuti sai mõnes aines punkte kohal käimise, mitte teadmiste eest. Nii EBSis kui Tallinna Ülikoolis oli õppejõudude tase väga kõikuv, kuid hinnetest teavitamine oli EBSis tehniliselt paremal tasemel, kuigi mõlemas koolis ei laekunud hinded mõnedelt õppejõududelt õigeaegselt.

Tallinna Ülikoolis sain teada, et õppejõul on õigus loengusse 15 minutit hilineda ja seda nimetatakse peenelt “akadeemiliseks veerandtunniks”. EBSis lintšiti sellised õppejõud hoobilt. Samuti ka need õppejõud, kes tulid loengusse ette valmistamata. Professor Sootlaga juhtus seda, et ta ei kellaajast ega kogu ainekaardist midagi ei tea, korduvalt ja pealegi võiks ta juba aru saada, et ratsionaalse valiku teooriast ei tea ta ei ööd ega mütsi ja sel teemal on uduse jama ajamine tulutu. Seda, et ta mulle näkku ütles, et EBSis õpivad ainult blondid modellid, ei kavatse ma kunagi unustada.

Nii, loodetavasti võin ma siis selle postitusega oma negatiivsed tunded tolle kooli vastu unustada ja ainult positiivseid mäletada ja neid oli seal tegelikult rohkem kui negatiivseid.

%d bloggers like this: