Mikko hakkab blogijaid kottima

pilved blogitaeva kohalPostimehes on juttu Marianne Mikko ideedest seoses blogimisega. Kahest artiklist parim on see: Mikko raport blogijate tausta selgitamisest jõudis Soome meediasse.Ma ei tea, kas postimees meelega tegi nii, aga selles jutus on iga lause selline, et unusta suu lahti. Ma kopin parima teksti siia ümber:

«Siiamaani on blogisfäär olnud heade kavatsuste keskkond ja suhteliselt aus tegevus. Samas on vaid aja küsimus, kui veebipäevikud saavad kohaks, mida madalamate väärtustega inimesed kasutavad enda huvides,» väitis Mikko… Et blogimine jääks ausaks, tuleks Mikko arvates selgitada paremini välja autorite taust ja motiivid.
Vajame kvaliteedi garantiisid, tuleb tuua välja, kes kirjutab ja miks.

Vot nüüd on pees! Mul on vahest blogimisel ka jube madalad kavatsused ja juba ammu! Tulevad mu tausta uurima! Huvitav, kuidas nad tulevad? Ja mis asi see “taust” üldse on? Ma pean ID-kaarti näitama, sugupuu esitlema? Motiividega on veel kehvem lugu. Tolle põhjalikumal uurimisel võib selguda, et tegelt on tegemist sõltuvushaigusega ja mis siis saab?

Kvaliteedigarantiiga oli vanasti hea ja lihtne. Nõuka ajal oli kohe teada, et kvaliteetse asja peal on kvaliteedimärk. kvaliteedimärkSee oli asja peal kohe permanentselt. Aa, kuda ma selle märgi nüüd blogile kleebiks? Ja miks ma peaks üldse kvaliteetne olema? Kirjutan, nagu välja tuleb, kellele ei meeldi, see ju ei loe? Või peaks kvaliteetleht Postimeest järgi tegema ja rajama rubriigi Sirje24, kus kirjutan oma pattudest?

Mis asi see “kvaliteet” tegelikult on, on keerulisem küsimus. Sellega on juba nagu mehe valimisega: ühele meeldib ropp ja karvane, teine tahaks mehega vahest mõnda huvitavat küsimust ka arutada, mitte vaid loomalikke instinkte rahuldada. Ütle siis kumb on kvaliteetsem?

Appi, ma ei taha, et Mikko mind kontrollima tuleks! Ma tahan vaikselt blogida ja nii, et keegi mu motiive ei uuriks. Kuna tegemist on puhta ja süütu kodanikualgatusega, mille toetuseks ma Euroopa raha ei küsi, las ma siis blogin vaikselt. Marianne võiks ka blogida, tekiks väljaelamata frustatsiooni vähem ja oleks võimalik ka tema enda motiivide üle arutleda.

Ok, vähe tõsisemalt ka. Mina arvan, et igaüks blogib nagu tal parasjagu välja tuleb. Kui blogija ei austa mõnda kehtivat seadust, mis tema elukohariigis on normiks, siis võib ta ju alati vastutusele võtta. Ega ju keegi enne mõrva sooritamist ka visiitkaarti isikuandmetega ette ei saada, aga selles, et mõni on mõrvar, pole ju kõik ülejäänud normaalsed inimesed süüdi.

Uuest Brüsseli naljast kirjutas ka infopartisan.

Täiendus kell 1:19.
Mul oligi õigus! Postimees toodab lugusid ilma, et ta loo peategelasega üldse midagi räägiks. Kopib aga välismaisest ajalehest ilma midagi kontrollimata ja hoolitseb selle eest, et jutt eriti haige välja tuleks. Palju õnne “kvaliteetajakirjandus”!

%d bloggers like this: