Tänavatüdruk

Aprillis tegin ma postituse, kus rääkisin poistest Tallinna bussijaama juures, kes raha küsivad. Enam ma poisse pole näinud, aga juba vähemalt kuu aega järjest ja vist enam-vähem iga päev on “tööl” üks tüdruk. Kusjuures – tema töötab, erinevalt poistest, üksinda.

Esimest korda kohtusingi temaga paar nädalat tagasi, kui ma käisin bussijaama automaadist raha võtmas. Ta lähenes mulle bussijaama ees ja küsis, kas ma vene keelt räägin. Ütlesin, et natuke räägin. Selle peale küsis ta bussipileti jaoks raha. Ütlesin, et ei anna. Tema selle peale, et miks. Ma, alati vastamisvalmis inimesena, selgitasin, et temasuguseid on siin liiga palju. Tema vastureaktsioon üllatas mind. Ma juba kõndisin edasi, aga tema hakkas mulle midagi järgi karjuma. Ma täpselt ei tea mida, aga päris kaua karjus.

Selle foto tegin ma nädal aega tagasi autost, kus ma veits aega istusin ja vaatasin, et kuidas ta teistega suhtleb. Ausalt, ma ei istunud seal tema vaatlemise pärast. Selle viie minuti jooksul ei õnnestunud tal kelleltki midagi saada. Peamiselt pöördus ta nooremate meeste poole, vahele ka mõni noorem naine. Kõigilt sai ta lühikese vastuse ja inimesed kõndisid edasi. Mingit järele karjumist või muutust tüdruku näos ei toimunud.

Mind natuke üllatas, et keegi tema jutule eriti ei reageerinud. Samuti on austust äratav tüdruku järjekindlus sellist vastikut “tööd” päevast päeva teha, aga ilmselt siis ta ei õpi oma vigadest, kui tal nii kehvalt läheb. Kuigi ega ma ka ei tea, kuidas tal täpselt läheb. Peale seda esimest kohtumist ma ei julgeks ka temaga niisama vestlema minna. Mis võiks sellise vestluse eesmärk olla? Ainult minu uudishimu rahuldamine ju ja ilmselt ka blogimistõvele toite leidmine. Nii pole aus.

Tegelikult on mul temast kahju, aga mitte nii kahju, et talle raha pakkuda. Mingi mõjukas jutlustaja ma ju ka pole, et talle teistsugustest võimalustest rääkida. Sellel inimesel on tegelikult üllatavalt tugev võime teha tööd, mida suurem inimesi teha ei taha või ei suuda – must müügitöö tänaval võhivõõrastega. Ja ärge tulge mulle rääkima, et tänaval raha küsimine on mingi näitlejameisterlikkuse arendamine. Ta käib väga kenasti regulaarselt oma postil, aga seda oskust saaks ju ka kuidagi seaduslikult rakendada. Mina ei tea mille jaoks ta raha valetab, aga ta teeb seda kuidagi meeleheitlikult ja järjepidevalt.

Nojah, tegelikult puudubki mul terve selle jutu juures mingi konkreetne idee või mõte. Võtke seda lihtsalt kui midagi, millele ma segaste tunnetega mõtlesin, et peaks kirja panema. Miks see tüdruk valetab? Küsigu raha siis narkotsi või vägivallatseja isa jaoks, mulle valetajad ei meeldi. Ja tal on sel pildil kurvad silmad, ta just liigub järgmise “kliendi” poole.

%d bloggers like this: