Veel vägivallast

PealuuTänahommikusel ajalehtede lugemisel jäi silma jutt slõhtulehes Eesti eluaegsetest vangidest: Eluaegne vang: “Kõik kajas mul kõrvus. Siis ma muudkui lõin noaga ja lõin ja lõin.” Jõhker jutt. Seda lugedes jääb aga silma, et suurem osa neist meestest, kes on hulga inimesi tapnud, on suures osas tapnud oma sugulasi ja lähedasi inimesi.

Peale lehtede lugemist vaatasin üle tuttavad blogid ja sattusin Ramloffi jutu peale, mille ta oli oma blogi otsingusõnadest kokku pannud. Vaatasin siis oma otsingusõnu ka, aga juttu neist ma ei tee. Sattusin hoopis ühe foorumi peale, kus noori nõustavad suhete teemadel erinevad inimesed. Peamiselt on mured seotud seksi ja rasestumisega, aga nende vahel oli ka üks teistsugune küsimus, mille vastus tekitas mul sügavat nõutust. Küsimus oli selline:
mees võtab seroxati.kuid on nii närviline.endal tuli tema närveldamise peale täna selline tuimus peale,et nagu olex rahustit võtnud.olen noor inimene,kuid mul on 2 väikest last.kuidas toimida.aeg ajalt võtab ka kangemat alkoholi,siis kaob viimane aruraas tal peas,kaldub vägivaldsusele.muidu on hea mees,hell ja tähelepanelik.ei oska iseennast ega teda aidata.mida teha?

Ja peale juttu rahustitest ja alkoholi koosmõjust, jätkub vastus nii:
Raske on kohe öelda, mida peale hakata psüühilise vägivalla (närvilisus), psüühilise ning füüsilise vägivallaga joobes olles. Ignoreerida või leppida nendega ei saa. Tasuks ise kellegagi nõu pidada, usaldusväärse psühholoogi või psühhiaatriga. Asjaga tegelemiseks jõudu edaspidiseks Peeter Lääne psühhiaater.

Mul pole aimugi, mida psühhiaatritele koolis õpetatakse, aga sellist vastust küll pädevaks lugeda ei saa. Ma ei tunne isiklikult ühtegi inimest, kes rahusteid tarvitaks, aga ma ei arva, et nad on teistsugused inimesed kui kõik ülejäänud. Jah, nende probleemid on nii suureks läinud, et nad on arsti poole pöördunud ja arst on neile välja kirjutanud näiteks selle maailmas kõige enam kasutatava rahusti. Aga nagu teada, siis rahustid mitte ei ravi, vaid lihtsalt kõrvaldavad osa sümptome. Võimalik, et arstieetika ei luba psühhiaatril öelda naisele seda, mida ta peaks ütlema: JÄTA SEE VÄGIVALDNE MEES KOHE MAHA.

Mitte keegi ei pea elama koos mehega, kes ahistab nii psüühiliselt kui ka peksab. Ei ole ühtegi põhjendust, mille pärast ei peaks oma mehele politseid kutsuma, kui ta sind lööb. Kui võõras mees tänaval kellelegi kallale läheb, siis ju kutsutakse politsei. Vahet ei ole, kas mees peksab tuttavat, võõrast või oma laste ema – vägivald teise inimese kallal on kuritegu ja keegi ei pea taluma kuritegu enda kallal.

Ma ei tea, kui suur on nende mõrvarite protsent, kes on tapnud oma naise, aga see on märkimisväärne ja see ei ole üllatus üleöö. Kuigi jah, tapmine on “üllatus”, sest eelmiste aastate või ka ainult kuudepikkune peksmine, ei ole nii õnnetult lõppenud. See, et inimesel on mingi psüühiline haigus, ei tähenda, et tema naine peaks hakkama põetajaks, kes aegajalt peksa saab. Mõelgu oma laste peale. Nemad ei ole millelegagi ära teeninud lapsepõlve täis vägivalda.

Muideks, tüüpiline oma naist peksev mees ongi peksu vahepealsel ajal väga hell ja hoolitsev, sest eks tal ole ka piindlik, et ta nii teeb. Aga see hellus ei ole vabandus jõhkrusele. Keegi ei pea ootama seda päeva, millal peksjal päriselt pilt eest ära läheb ja ta naise ja lapsed surnuks peksab. Lootus, et kõigil nii õnnetult ei lähe, ei ole vabandus eluaegsele piinamisele.

%d bloggers like this: