Sõnavabadus pornolehtede moodi

Karikakra nuppViimase nädala jooksul on sõnavabaduse teema ajakirjanduses ja blogides jõudnud tasemele, mis mulle juba meeldib. Erilist rõõmu tekitas uudis, et Soovahetaja paljastamine läks ajalehele maksma 100 000. Just päev varem oli teine meeldiv uudis: Delfi peab hüvitama Leedole kommentaatorite solvangu. Kui keegi arvab, et kumbki ajakirjandusväljaanne teenis kuidagi sõnavabadust, kui kirjutas soovahetaja isikuandmetest või lasi idiootidel Leedot mõnitada, siis mõelgu veel 1 kord.

Suhteliselt mõistliku arvamusloo on sel teemal kirjutanud Paul Varul: solvangute eest peavad vastutama nii ajalehed kui ka blogid, kuid vanal inimesel on sama probleem, mis eakaaslastelgi – ta hindab kõvasti üle IP-aadressi järgi jälitamise võimalust. Kuid lähenemine on õige: inimene, kel on mingi keskkonna administreerimise õigused, vastutab ka selle eest, et sinna jama ei tekiks.

Noh näiteks mina blogin bloggeri keskkonnas, ma ei ole selle omanik, aga ma administreerin siin seda blogi ja saan valida, mis ilmub, mis mitte. Kui ma mõnda poliitikut kirun, siis ma tean, mis teen. Ma ei kiru teda kui isikut, vaid seda tööd, mida ta poliitikuna teeb. Kui ma hakkaks näiteks kirjutama kellegi poliitiku seksuaalsetest eripäradest, siis ma tean, et olen läinud üle piiri ja väärin karistust. Samuti kui keegi tuleb ja kirjutab minu blogisse mingi labastava kommentaari ja mina selle ilmutan, olen peamiselt süüdi mina.

Täpselt sama reegel peaks kehtima ka ajalehtede kohta. Eraelu puutumatus ja isikuandmete salastatus on ülimad ajakirjandusvabaduse ees. Kui ajakirjandusvabaduse tegelik eesmärk on vaid labaselt raha teenida, siis pole see mingi vabadus, sest see piirab teiste vabadusi. Kui palgaline ajakirjanik kirjutab loo, mis on labaselt isikuline või solvab seda isikut tema eraelulisel pinnal ja toimetaja selle ilmutab, vastutab kogu jama eest seesama ajaleht. Muideks, eraelu on kõik see tegevus, mida inimene teeb iseenda suva järgi ja ei saa selle tegevuse eest raha. Et inimese haigused, sekselu jms ei kuulu avalikult reklaamimisele, on ju ütlematagi loomulik. Isegi kui keegi tahab oma sekselust hirmsasti rääkida, peaks ajakirjanik ikka 3 korda mõtlema, enne kui sellest kirjutab. Loomulikult ei kehti see piirang pornoajakirjadele. Kuna eesti tavalistel päevalehtedel ja kollasel kirjandusel pole enam vahet, siis võiks kollaseks nimetamise üldse ära jätta ja öelda, et kõik ajalehed, kes kirjutavad seksiga seotud teemadel, on kas porno või erootikaajalehed. Olnevalt siis kui pornoks minnakse. Sama kehtib ka paljaste noorte tüdrukute valimise konkursside kohta – see on erootikaajakirjade rida.

Kommidest. Kui keegi anonüüm kirjutab ajalehe onlinesse kommetaari, mis on avalik laim või midagi veel hullemat, siis vastutab jälle see ajaleht, kes seda keskkonda administreerib. Kui ta kommentaare administreerida ei jõua, siis see on tema probleem, palgaku rohkem inimesi tööle.

Mu meelest kehtivad nii ajalehtedele kui blogidelele samad seadused, mis puudutavad teiste eraelu puutumatust ja au ja ning väärikuse solvamist. Ainult, et blogis on jamadega tegelemine lihtsam, kuna blogi autor on tavaliselt mittejurist ja liiga vaene, et juristi palgata. Ainult eriti rikkad ülburid võivad endale lubada seadustele sülitamist. Teisi peaks taltsutama hirm juba 10 tonnise trahvi ees. Ajalehe kohtusse kaebamine eraisiku poolt on täpselt vastupidine keiss: eraisik, keda on solvatud, on nõrgem pool.

Aru ma ei saa, miks Ruitlase naine ainult blogi kinni panemise nõudmisega piirdus, see tõi mehele aint kuulsust. Kõva trahv oleks “kirjanikule” palju kõvem mats olnud.

Täiendus:kell 16.04

Kes eile (nagu minagi) ei sattunud nägema tv3 uudiseid, kus Kreem rääkis blogimisest umbes sama juttu, kui mina siin, siis saab neid netis vaadata siin: http://www.tv3.ee/ (1.juuli 7sed uudised)

%d bloggers like this: