Majanduskriis: kui sügaval on põhi?

Lill, mis sümboliseerib leiva kadumistEt õigustada mulle usaldatud parima majandus ja turundusblogi tiitlit, otsustasin täna majandusest kirjutada. Ise ma lennukit leiutada ei kavatse, seega kasutan natuke tõlkematerjali The Wall Street Journalist.

Luban, et üritan kirjutada nii lihtsalt kui võimalik. Kõik, kel midagi segaseks jääb, võivad küsimusi esitada.

Esimene võõrsõna, mida praeguse olukorra kirjeldamiseks kasutatakse on “stagflatsioon”. Kui infatsioon tähendab laias laastus seda, et kõik läheb kallimaks, ehk hinnad tõusevad ja palk koos sellega ning samuti tänu suurele püsivale tarbimisele on ka tööpuudus väike, siis stagflatsioon on inflatsiooni paha ja halva kasvatusega sugulane.

Stagflatsioon on osaliselt sarnane inflatsiooniga: hinnad ikka tõusevad, aga tarbimine enam ei suurene ja seepärast toodetakse vähem ja kuna toodetakse vähem, siis on vaja ka töölistest lahti saada. Ehk kui korraliku inflatsiooni tingimustes on tööpuudus väike, siis stagflatsiooni ajal hakkab tööpuudus kah veel tõusma.

Rääkides majanduse tsüklilisusest, siis praegu ongi õige aeg majanduse allakäiguks. 20. sajandi esimene ja kõige enam räägitud kriis oli 29 aastal. Praegusest ajast tagasi minnes oli viimane 90ndatel ja enne seda 70ndatel. Selle järgi ongi tsükkel 20 aastat. Kuna peale 29 oma oli õigel ajal IIMS, mis laastas kogu Euroopat rohkem kui 1 kõik milline majanduskriis, siis 50ndate oma jäi ära. Praegu peaks kriisi põhi tulema umbes 2009-2010.

Huvitav on seoseid leida ka sõjatööstuse alalt. Enne 70ndate majanduskriisi saabumist, oli 65 aastal USA alustanud mõttetut sõda Vietnamis. 72. aastal tõi USA oma veast aru saades sõdurid sealt ära. Sama periood on läänes tuntud ka kui sõjavastaste demmide ja hipide ajastu. Sõja tulemuseks oli uus sotsialistlik riik ja paljude viha USA valitsuse vastu. Palju raha sinna sõtta pandi, noh see on sõjasaladus. Samal ajal toimusid ka jamad Ida-Euroopa sots riikides, mis riigikordade muudatusi kaasa ei toonud. Tõi see majanduskriis aga kaasa L-Euroopa sotspoliitikate muutumise: raha hakati kokku hoidma ja leiti, et igasugusteks sots toetusteks on liiga heldelt raha jaotatud.

Tegelikult tipnes ka 30ndate majanduskriis poliitilises plaanis sama tulemusega – NSVLiit suurenes ja tugevnes. Samuti oli lääneriikides sõjatulemuste parandamiseks uusi sotspoliitikaid, mis olid väga helded võrreldes eelnenud ajaga.

1990ndate majanduskriis tipnes NSV Liidu kokku kukkumisega, mis tekitas majandusprobleeme mitte ainult meil. Palju lääneriikide raha selleks kulus, et NSV Liidust lahti saada, noh see on ka ilmselt suur saladus. Igatahes on see raha, mis läks poliitikaks, mitte inimeste heaoluks. (Ja-jah, ma usun, et paljud arvavad, et NSVLdu kokku langemine oligi heaolu saabumine).

Praegune olukord on paljuski sarnane eelmiste majanduskriisidega. 2003 alustasti uut suurt sõda Iraagi vastu. Sisuliselt oli ka see võitlus teistsuguse riigikorraldusega riigi vastu, eesmärgiks saada see oma poliitilise võimu alla. Iraagi sõja tarbeks tehtud kulutused ei ole saladus, kuigi Eesti riigi eelarves neile eraldi rida ka ei ole. Kõige suurem number on kaitseministeeriumile riigi eelarves rida “kaitseväe tegevuskulud”, mis 2007 aastal oli 1 465 315 800 ja esialgsel 2008 aasta eelarves 1 800 639 700 (Nagu teada, kulude vähendamine kaitseminni ei puuduta). Kui võrrelda, et milline summa meie eelarves sama suur on, siis näiteks sotsminni eelarves on samasuur summa ka lastetoetusteks kogu Eesti lastele vanuseni kuni 18-aastat. Noh see summa, mida pole juba aastaid muudetud.

Kui USAs ja mujalgi räägitakse sõdurite Iraagist ära toomisest (sest ilmselt on aru saadud, et tekkiva majanduskriisi tingimustes on sõdimine sulaselge rumalus), siis Eesti valitsus tahaks ju sõdida lausa ilma ÜRO mandaadita. Selle asemel vähendab ta eesti lastele tehtavaid riigi eelarve kulusid: Lukas: krokodill sõi laste toidu ära. Eesti laste toitmine toimub üldjuhul kodumaise tootmise arvel, sõdimine toimub välismaise sõjatööstuse tootmise heaks. Kuigi jah, need lapsed, kes enam riigi eelarvest raha ei saa, sest nad said 18, saavad palka hoopis kaitseminnist.

Kuhu ma siis nüüd oma jutuga jõudsin? Sinna, et selleks, et põhi majanduslanguses oleks eriti sügav ja valus, on valitsusel võimalik ühte koma teist teha. Näiteks võiks ta mõelda selle peale kuidas need inimesed, kes sotstoetustest sõltuvad, täiesti nälga ei jääks. Kui aga valitsuse prioriteet on toetada asju, mis inimestest mööda jookseb nagu näiteks igasugune kaitseminni jamad alustades skulptuuridest ja lõpetades sõjaga pärapõrgus, siis on lõpeks me riik nõrgim neist, kes oma majanduskriisi ajal ka rahvale mõtlemist ära ei unusta. Riigi eelarve valikud: raha viskamine tühjusesse või raha viskamine eestlaste töökohtadesse ja toetusteks, siis mina küll valiks inimesed. Põhja kukkumine oleks pisut pehmem.

%d bloggers like this: