Kenasid inimeste tükke tahate näha?

Paljastatud kodutuMeeldiv tutvustada, kõrval näete Nikolaid. Paljastatud Venemaa kodutu, täielikult paljas. Kopsud on enam-vähem ära korjatud ja süda paistab. Hambad on tal plekist (mingi aeg NSVLs tehti siukesi). Muideks, ta natuke tilgub, aga aint natuke.

Kohe Nikolaist vasakul on täiesti terve inimese seest ära võetud seedismiselundid. Õnneks on jämesool ja ka teised soolikad tühjendatud, aga mitte hunnikus vaid kenasti õiges suuruses, nagu nad oleks täis.

Noh, kes arvas ära, millest käib jutt? Tegemist on tervishoiumuuseumiga Tallinnas Laial tänaval. Mina sattusin sinna täna esimest korda, aga mu mees väitis, et juba nõuka ajal olevat see kõige lahedam muuseum olnud. Kõik need nõuka-aegsed asjad on seal ka alles ja täielikus töökorras: saab igasuguseid nuppe vajutada ja reageerimiskiirust mõõta ja ära arvata palju on sul verd sees jne.

Kui õues sajab vihma ja tahad midagi huvitavat näha, siis näiteks lastega koos oleks see väga vahva ja hariv ajaveetmise koht.

Günekoloogi töönurkAga mitte ka ainult lastele. Ma täna viimasele korrusele ei jõudnud, aga seal pidavat seksuaalsuse kohta käiv näitus olema.

Aga ka need, kellele meeldivad efektselt prepareeritud inimtükid, saavad sealt oma laksu kätte. Muideks, kui laksust rääkida, siis seal on stend narkotsist, mille juures silt, et narkotsi puhul on tegemist mulaažidega. Enne kui silte polnud, siis tuli liiga tihti klaasstendi parandada.

Siin kõrval pildil on aga näha kenad günekoloogitoolid läbi aegade. Ma oleks võinud seal peal pilti ka teha, aga ma seekord loobusin. Sünnitamise kohta oli seal üldse igasuguseid stende ja ka näiteks 6-kuune beebi, päris, aga mitte elus ja vanaaegsed titekäru ja -voodi. Seega tsut ajaloomuuseum ka.

Nojah, igatahes ma ilmselt lähen sinna muuseumi veel. Isegi siis kui selgub, et ma oma uue tuttava surnuks rääkisin. Mul pole enne nii olnud, et ma tutvun uue inimesega ja siis unustan ennast tema juurde külla mitmeks tunniks. Mind on vanade tuttavate poolt süüdistatud, et tunni möödudes muutun ma rahutuks ja tahan koju. Aga seal muuseumis oli nii vahva ja ta töötab seal kunstnikuna. Ta tegi sel ajal kui ma lobisesin, mingist savimassist südant. Sellist pirakat, millest tehakse jooksva verega eksponaat. Pärast pidi ta tükk aega oma punaseks värvunud käsi pesema. Ehh, mulle ikka meeldivad kunstikutüübid. Ja uute inimestega tutvumine on fann.

Täiendus. Seda ma kartsin, et ajasin onu nime segamini. Tegelt on ta nimi hoopis Vasja

%d bloggers like this: