Öölaulupidudest

Tirtsuke oksalTäna kuku-raadio muutkui räägib öölaulupeost – kes läheb, kes mitte, kuidas parkida jne. Jube tunnistada, aga ma olen nii vana inimene, et mäletan neid päris esimesi öölaulupidusid ka.

Täna oli kuku-raadios intekas Mart Mikuga, kes seal oma bändiga igasuguseid laule laulis. Marti tundsin ma siis ka. Tema vend oli meil keskas joonestusõpetaja ja juhendas veel ka näiteringi. Me tegime klassiekskursiooni Hiiumaale, kus Mikkude suvekodu on. Nende hoovis me telkisime. Noh ja siis oli meiega kaasas ka Mart Mikk. Mina ei tea, kuidas teised tüdrukud, aga mul oli kombeks tolles vanuses alati, viuh, nats ära armuda, kui mõni uus ja huvitav isane silmapiirile ilmus. Ega tema minu vastu mingit erilist tähelepanu ülesse ei näidanud. Sahmis hoopis meie klassijuhatajaga, kes oli mingi 24 aa vana või umbes nii. Aga kooliajal me klassijuhataja hoopis semmis joonestusõpetajaga, aga mis seal vahet – ühed vennad kõik. Tegelikult oli klassijuhataja abielus hoopis muusikaõpetajaga. Võimalik, et ma nüüd mõne armastusliini ajasin segamini ka, sest kuskilt meenub, et joonestusõpetajale meeldis üks mu klassiõde ka.

Nojah, igatahes käisin ma nondel öölaulupidudel, mis vanalinnapäevade ajal (ehk siis juunikuus) toimusid. Ma olen selle peale mõelnud, et arusaamatu, kuidas tollel ajal info levis. Mobiile polnud ju veel isegi olemas. Ma enam ei mäleta kellega, aga igatahes jõlkusin ma vanalinnapäevade ajal linnas ja siis nägin, et raekojaplatsilt hakkab mingi seltskond mööda Viru tänavat kuskile minema. Sinimustvalge oli ka. Kuna kõik olid maru elevil, siis võtsin sappa. Nii see seltskond lauluväljakule läkski ja järgmistel öödel ka.

Mulle seal meeldis. Noh, kambas laulda oli tore, aga kõige enam meeldis mulle see, et kõik võõrad inimesed hoidsid üksteise ümber kinni ja niimoodi üksteise küljes tantsiti ja lauldigi. Siukest asja polnud varem olnud! Väga vahva igasuguste inimestega kallistada, eksole. Kusjuures ma ei mäleta, et oleks mure olnud, et satud mingi erilise nilbiku kõrvale. Suuremalt osalt olidki sellised noored 20-aa tuuris inimesed seal möllamas.

Mingi väike hirm oli ka sees, sest see sinimustvalge oli ju teada, et keelatud. Võimalik, et see olnud ka otseselt hirm, sest mul polnud kunagi mingit viisi ei politsei, ega kgb, ega mitte millegi sarnasega pistmist olnud. Aga ärevus, selline positiivne ja ootusrikas, et kohe sünnib midagi põnevat või õigemini, et just praegu toimubki ja mina olen asjas sees.

See, mis pärast tuli, oli juba igav. Balti keti ajal ma magasin kodus. Eestimaa laulu üritus, kus poliit-tuusad profiiti lõikasid, oli minu jaoks penskarite igav üritus.

Igasugused rokikontserdid olid aga väga head. Rock-summerid näiteks. Kusjuures tol ajal mumeelest ei müüdud kontserdiplatsil ürituste ajal suurt midagi. Rahvas tuli tõestimuusikat kuulama ja tuttavatega kokku saama. See oli ka vahva, kui lõpuks tehti avalikuks Tartus toimuvad levimuusikapäevad. Sinnamaani olid need olnud vaid Vanemuise kontserdisaalis väga valitud seltskonnale. Siis aga äkki tehti avalik kontsert igasuguste punk ja muude rokibändidega. “Röövel ööbik” oli siis kuum sõna. Need isamaalised laulud ikka ka. Matiiseniga olen ainult 1 kord mingis korteris koos joomas käinud.

Aga täna ma küll mingile öölaulupeole minna ei viitsi. Kohe üldse ei eruta. Veel igavam kui tookordne penskarite Eestimaa Laul.

%d bloggers like this: