Taaskasutamisest

Uus kleitTiiauspaikka on kirjutanud täna jutu “Kas eestlane on liiga uhke kirbuturu jaoks?” Mina pole kunagi kirbuturul käinud ja mulle tundub, et 25 eurot ehk 390 eeki nats liiga suur raha, et selle eest osta endale müügikoht. Ega mul midagi müümisväärset ka pole. Kuna mulle ei meeldi eriti osta, siis mul lihtsalt polegi selliseid riideid, mis ühele tööl käivale inimesele kõlbaks maha müüa. Lasteriideid võib-olla oleks, aga need võib ju ka väiksematele sugulastele-tuttavatele ära sokutada. Aga mulle meeldivad kaltsukad. Mitte küll kõik, aga näiteks see, mis mu maja esimesel korrusel pesitseb.

Paar aastat tagasi ostsin ma endale sealt uhke peokleidi. Enne seda olin ma terve linna läbi käinud ja isegi suure raha eest poleks ma midagi leidnud. Aga suure raha eest (üle tonni) ma endale pidulikku kleiti ei ostaks ka, sest on äärmiselt ebapraktiline raisata raha riietuseseme jaoks, mida kantakse paar korda aastas, mida 2 korda järjest sama firma jõulupeole panna ei kõlbaks ja mis võiks olla üks ja ainus Eestis. Ma enam ei mäleta, palju see kleit maksis, aga igatahes oli ta pärlitega tikitud ja alusseelikuga.

Reedel tuli mõte, et võiksin kuldpulma minekuks uue kleidi osta ja läksin kohe esimesele korrusele kaltsukasse. Kui aus olla, siis seekord valisin eelmisega sama ideega kleidi: litritega tikitud ülaosaga. Maksin 160 krooni. Kaltsukatest ostetud riiete juures on 1 väga ebameeldiv kaasnähe – nad haisevad. Eelmine kord pidin ma mitu korda pesema, enne kui hais kaduma hakkas. Kuna ma kartsin, et pesumasinas pestes juhtub midagi, siis pesin käsitsi. Seekord oli mul kiire, sest ma tahtsin juba reedel kodunt ära sõita. Võtsin kleidi ja pistsin selle tagurpidikeeratuna pesumasinasse. Kuivatusprogrammi panin ka. Kui kleidi välja võtsin, oli ta rõõmsalt 10 senti lühemaks läinud. Ainult pealismaterjal, vooder oli kenasti vanas suuruses. Esiteks mõtlesin, et tühja kah see 160 krooni, kui peesse läks. Aga samas asusin kleiti triikima ja venitama. Läkski õigesse suurusesse tagasi! Kuna litreid oli seal kuhjade viisi, siis mõned pesumasinasse läinud litrid ei häirinud mind eriti. Igatahes on mul minu jaoks tutikas ja eriline kleit. Fotol on mul küll eritotter nägu ja kleidi peal on jakk, sest ma kartsin, et paljaste õlgadega hakkab kirikus külm.

Aga kaltsukas on meil sõbralik ja jutustamisvalmis müüja, kellelt kuulsin, et nad saavad suurema osa oma kaubast Inglismaalt. Vot ilmselt seepärast see nii asjalik pood ongi, et inglased on kaugelt kõrgema elatustasemega ja miljon korda parema riietevalikuga poodidega riik kui Eesti. Muidugi jääb alati mõte, et äkki kandis seda kleiti enne mind mõni narkokuninganna, aga sõu vhat. Riiete aura on nende reisimise käigus ju ainult seismise haisuna jäädvustunud ja näiteks lõhnaõli aroomi pole ma kummagi kleidi juures tuvastanud.

Vanasti külastasin ma tihti keskturu kaltsukat. Seda, mis on vabas õhus ja asjad loobitud kastidesse. Lapse riided enne kooli ostsin pea kõik sealt. Tavaliselt 2-20 krooni tükk. Üldjuhul kõik kvaliteetsed põhjamaade korralikest kaubamajadest pärit asjad, mis pidasid hoopis paremini vastu, kui meie poodidest ostetud riided, mis ka vähemalt nulli võrra kallimad on.

Seega – ma ostan hea meelega kasutatud riideid, aga ma eelistan, et neid on kasutanud enne kõrgema elatustasemega maade inimesed. Meie pole, mu arust, veel nii rikkad, et ära anda kvaliteetseid asju.

%d bloggers like this: