Kas Eesti on liberaalne või konservatiivne riik?

Pealkirjas on küsimus, millega ma oma magistriõpingute perioodil kõige rohkem tegelesin. Ehk siis heaoluriikide kolmeks jaotamine. See on päris popp teema ja algselt kolmesele mudelile on igasuguseid täiendusi ja parandusi tehtud. Seda peamiselt vana Euroopa ja muu läänemaailma pinnalt. Ma ei tea, et oleks ühtegi laiemalt tunnustatud politoloogi või muud sotsiaalteadlast, kes oleks Ida-Euroopa heaoluriigi kohta midagi põhjapanevat välja öelnud. Seepärast too teema huvitav ongi, sest tegelikult on need Ida-Euroopa riigid, mis praegu ELi kuuluvad, oma näitajatelt väga sarnased ja grupina erinevad Lääne-Euroopas välja kujunenud kolmesest (või neljasest) heaoluriikide mudelist.

Väidetakse, et Ida-Euroopa riigid on väga majandusliberaalsed: neil on madalad maksud, riik ettevõtlusega ei tegele, välismaalastele müüakse hea meelega maha kogu infrasüsteem.

Sotsdemmid räägivad, et me tahaks olla nagu põhjamaad. Et me seda oleks, eriti kõvasti väitjaid ei ole. Pealegi kõlab selle süsteemi nimetus, sotsiaal-demokraatlik, paljudele umbes samahästi nagu “okupatsioon” või “küüditamine”.

Ok, ma nüüd loengut ikka pidama ei hakka. Tegelikult tekkisid need mõtted mulle lugedes delfist (päevalehe veeb imeb endiselt artiklite leidmise koha pealt) artiklit EL volinik: Eestis ei võidelda oma õiguste eest. Vaatasin kohe järgi, et millisest riigist see volinik originaalis pärit on. Tuli välja, et 57 aastal Bulgaarias sündinud, seega idaeurooplane.

Aga küsimus tekkis mul (väidetavalt) tema lause peale: “Tarbijakaitsevoliniku hinnangul pole abisaamiseks üksnes tarbijakaitsele toetumine hea ja ta tõi positiivseks näiteks Suurbritannia, kus tarbijad on aktiivsed ning palju tarbijakaitselast tööd teevad valitsusvälised organisatsioonid.”

Selle lause sisu, minu vaatenurgast vaadatuna, on liberaalse heaoluriigi reklaam. Inglismaa on tüüpiline liberaalse heaoluriigi esindaja. Peale tema on seda ka USA ja näiteks Austraalia ja Kanada. Liberaalsete riikide üks toimimise mehhanisme on ngo-d (non-governmental organization). Jätsin selle nimetuse tõlkimata, kuna eesti keeles on siinkohal tegemist veel ka filoloogiliste sõnakäsitluste erinevusega. Selle kohta loe raamatust Tuntud ja tundmatu kodanikeühiskond lk 46-81.

Liberaalsetes riikides tegelevad igasuguste sotsiaalabide ja toetusteenuste osutamisega kodanikeühendused. Näiteks võiks tuua lasteaiad, kus riik ja omavalitsused on sisuliselt käed teemast suhteliselt kaugel hoidnud – nad ei maksa kinni ega reguleeri tegevust pea mingite seadustega. Ning kui reguleerivadki, siis võimalikult vähe, et inimesed saaksid selliste asjadega ISE võimalikult vabalt tegutseda. Mõnel juhul see süsteem toimib, aga üldjuhul on kannatajaks pooleks need, kel piisavalt pappi pole, et endale vajalikul tasemel teenust saada.

Ida-Euroopa praktika on sellisest lähenemisest väga kaugel. Ma näiteks ei kujutaks ette, kui suurem osa lasteaedu müüdaks maha ja öeldaks, et nüüd peavad lapsevanemad ise organiseerima endale lapsehoiu. Me oleme siiski harjunud samasuguse süsteemiga, nagu põhjamaades on – riik on lasteaedade kohta seadnud ranged reeglid ja ka rahastab neid. Kuid põhjamaades toimib selle kõrval ka erasektor, et inimestel oleks valikut.

Sama asi ka selle tarbijakaitse asjaga. Muidugi on inglismaal karjade kaupa juriste, kellest lahjemad võivad teha mingi ngo, mis pakub riigi poolt toetatud tasulist teenust neile, kes poodlemise hoos on ämbrisse astunud. Meie poodlejad astuvad tavaliselt ämbrisse odavmüükidel.

Kuid nii nagu on lasteaedadegagi, ei sarnane Eesti põhjamaadele üksüheselt. Eestlane on passiivne ja oma õiguste koha pealt harimata. Ta allub süsteemile, sest teda on niimoodi 60 aastat õpetatud. Meil on küll olemas vanasõna “kus viga näed laita, seal mine ja aita”, kuid meil on sellest pigem praktikas kujunenud uus lõpp “.. seal mine ja laida!”

Ehk: kui eestlasele üritatakse igas võtmes pakkuda liberaalse riigi variante, siis need ei hakka toimima, sest liberaalne süsteem ootab inimestelt suuremat aktiivsust ja ettevõtlikust ning enda kaitsmise oskuseid. Eesti ei sarnane ka sotsiaal-demokraatlikule riigile. Jälle samal põhjusel, kui liberaalselegi: sostiaal-demokraatlik süsteem vajab samuti aktiivseid inimesi lisaks sellele, et riik on oma kohustused (regulatsioone ja raha jaganud) täitnud.

Jääb veel üle küsida, et kas Eesti on siis konservatiivne riik? Selline nagu näiteks Lääne-Saksamaa? Seda ma ka väita ei julgeks. Konservatiivne riik püsib kaua aega kehtinud traditsioonidel. Ida-Euroopa on aga riikide grupp, kus stabiilsusest rääkida ei saa. Meil on ümber tehtud, lammutatud ja ülesse ehitatud pea kõik, mida muuta on võimalik. Konservatiivse riigi tunnuseks on hästi paika pandud rollid ja positsioonid, mida ka ühiskonnas tunnustatakse ja vaikides järgitakse. Lasteaedade koha pealt väljendub see näiteks selles, et lasteaed on rongaemadele. Korralik ema on kodune ja kasvatab oma lapsi ise või laseb seda lapsehoidjal teha. Eestis ei arva keegi, et lapse lasteaeda panemine väljendaks ema hoolimatust. (Ema hoolimatust väljendab pigem see, kui ta unustab õhtul lapsele lasteaeda järgi minna, aga see on üldjuhul asotsiaalsete perekondade probleem).

Saksamaa paistab silma ka oma eriti tugeva kodanikeühiskonna poolest. Saksa riik rahastab ja kontrollib neid, et nad ikka raha õigesti kulutavad, mitte kõrvale ei tõsta ning ega sakslane ei tõstagi, sest kodanik peab oma asja ajama. Saksamaa kodanikeliikumine võib võtta kätte ja ajada asja nii, et peaministrist jääb järgi vaid Vene-Saksa gaasijuhtme patroon. Eestis võib sellisest kodanikeliikumisest vaid unistada.

Nii, nüüd ma olen kole palju kirjutanud. Mida ma tahtsin öelda, on et Ida-Euroopa on üldjuhul siiski sotsiaal-demokraatliku põhjaga, kellele üritatakse liberaalset mudelit igast küljest juurde panna, aga kuna kõik, mis raha sisse ei too, jätab ida-eurooplase külmaks, siis töötabki see liberaalsus vaid majanduses.

%d bloggers like this: