E-õppest Eesti moodi

Kahetiivaline, aga mitte kärbesEile algas kooliaasta ja sel puhul panin ülesse küsitluse. Küsitluse ülesse panemise teine põhjus oli, et kuulsin eile raadiost juttu virtuaalse õppe teemal. See jutt oli omakorda tingitud Lauristini üleriikliku virtuaalse hariduskeskkonna ideest. Ma ei kujuta ette, mida Marju oma ideega mõtles, aga raadiojutus kiskus asi küll sürriks. Hakati rääkima second laifist ja sellest kuidas prantsuse lütseumi õpetaja loeb tervele Eestile loengut ning siis saavad kõik korraga targaks.

Ma loodan, et tegelikult Marju teab, mida kujutab endast e-õpe. Ta on ju igasuguseid e-valitsusse puudutavaid loenguid pidanud, eks ta võiks siis endaga seonduvat internetiasja ka teada.

Mina olen viruaalõppega kokku puutunud kõrgkoolides. Eilses raadiojutus öeldi, et need õpikeskkonnad, mida ma küsitlusesse kirjutasin, on lausa riigi poolt kinni makstud. EBSis oli kasutuses WebCT ja Tallinna Ülikoolis Moodle. EBSis kasutati seda hoopis mitmekülgsemalt kui TLUs. Kuigi majandusõpetaja pidavat seda ka TLUs rohkem kasutama kui politoloogid.

Panin oma küsitlusse ka vastusevariandi, et olen kuulnud, aga pole kasutanud, siiani pole keegi seda varianti veel valinud. Eks ta loogiline ole: infot on tänapäeval nii palju, et mingid imelikud täheühendid, mille sisu ei teata, jooksevad lihtsalt kõrvust mööda. Ärge seda praegust kirjutist siis vastamisel arvestage ja pange see teadmine, mis teil enne postituse lugemist oli.

Aga mida siis kujutab endast praegusel hetkel e-õpe? Need 2 keskkonda võimaldavad umbes sarnaseid asju. Sinna saavad õppejõud postitada teateid, õppematerjale ja koduseid ülesandeid. Õpilased saavad sinna panna kodutöid ja vestelda teemafoorumites, postitada teateid. Need on põhilised asjad, mis ka kasutamist leiavad. Aga peale selle, on seal veel hulk võimalusi, mida enam nii palju ei kasutata, sest paljude arvutikasutamise oskused on halvad.

Näiteks kodutööde hindamist kasutasid TLUs ainult pooled õppejõud (poole sisse lähen mina ka kirja). Ülejäänud postitasid ikka ekseli faili hinnetega. Samuti saab seal õpilase hinnet ka kommenteerida. Kommentaarid on nähtavad ainult õppejõule ja vastavale õpilasele. Kui aines on mitu hinnet, siis saab sinna panna, et arvuti arvutab välja igasugused kaalud ja protsendid ja lõpphinde.

Asi, mida TLU üldse ei kasutanud, oli aga tervete testide tegemine. Selliste, kus on antud vastusevariandid ja siis hindab programm töö ise ära. Milline aja kokkuhoid, arvestades seda, kui kaua läheb õppejõududel testide kontrollimiseks aega. Kusjuures neid teste saab teha ka ajastatult. Seda kasutati EBSis. Võib ette anda aja, mille jooksul peab õpilane küsimustele vastused leidma. Siis saab ta testi teha ka näiteks kodus arvuti taga, sest spikerdamiseks pole aega. Ok, mõned tegid sel juhul kollektiivselt kodutöid. Aga kollektiivse tegemise puhul tekivad ka kollektiivsed vead. Samuti saab panna testi tegemise kellaaja, millal seda teha saab. Siis ei saa nii mitu õpilast korraga teha, sest suhtlemisele läheb väärtuslik aeg.

See ongi enam-vähem kõik, mida e-õpe praegu võimaldab. Tegelikult on seda päris palju ja aja kokkuhoiu jaoks on ta päris hea vahend. Ainuke probleem on õppejõudude vähene arvutikasutusoskus. Üliõpilaste puhul ma erilisi probleeme ei märganud. Kõik suutsid teha, mis vaja.

Üldjuhul on need õpikeskkonnad tavalisele asjasse puutumatule inimesele kättesaamatud, aga mitte kõik. Aga kui kõik kõigile avalikuks teha, tähendaks seda, et läheks jubedaks läbuks. Hetkel võib ka nii olla, et tänu ülikoolide kehvale arvutioskusele, on võimalik päris paljusid asju näha ja ka läbustada, aga suurem osa asju on õnneks mingi parooli taga, mille saab õppejõult. Ärge siis kuskile läbutsema ronige!

Tegelikult mind ikka huvitaks, mida Marju selle digiõppega silmas pidas. Sotsioloogina võiks ta ju ka mingit psühholoogiat teada. Näiteks seda, et inimesed vajavad piitsa ka, et õppida. Eriti kui präänikut on raske kätte saada. Pealekauba on tõsine liialdus lause, et eestlased on internetis ja arvutis jube pädevad. Ma küll nii ei arva.

%d bloggers like this: