Tartu on ikka kõvem kui Tallinn või Soome

TartuLugesin lehest, et Helsingi laenas Tartust muumia. Mina ei teadnudki, et Eestis on mõni muumia! Mina olen ainult Leningradis Ermitaažis muumiat näinud. Kui nüüd keegi linki klikkide ei viitsi, siis seda muumiat oli Soomel hädasti tarvis, kuna soomlased tähistavad suurejooneliselt ühe oma tuntuima kirjaniku, Mika Waltari, 100 sünniaastapäeva ja selle tarbeks oli hädasti muumiat vaja. Selgus aga, et terves Soomes pole ühtegi käepärast.

Aga tegelikult ei tahtnud ma Mikast rääkida, sest ma ei mäleta ta raamatutest peale selle, et täitsa head olid, mitte midagi. Ma tahtsin hoopis Ermitaažist rääkida. Huvitav kas noored teavad, mis maja too on?

Igatahes on Ermitaaž selline maja, mida enne Oktoobrirevolutsiooni kutsuti Talvepaleeks ja kus kõigepealt elasid igasugused keisrid ja teised rahva piinajad. 1905 toimus seal verine pühapäev, kui keiser palvekirjaga saabunud tööliseid karjakaupa tappis. 1917 veebruarirevolutsiooniga löödi keiser sealt välja ja siis seadsid end seal sisse Ajutise Valitsuse tüübid. Ega neil seal ka pikka pidu ei olnud.

Kuulge, mõni noor inimene, kas teile koolis Talvepalee vallutamisest ja kangelasaurik “Aurorast” koolis midagi räägiti? Mulle igatahes räägiti söögi alla ja peale.

Nojah, igatahes toimus 1917. aasta novembris (mis tolle kalendri järgi oli oktoober) oktoobrirevolutsioon, mille juhtimisega tegeles Lenin. Revolutsiooni algust kuulutas toosama “Aurora” kahuripauk. Igasugused kodanlased ja muidu pursuid peksti Tavepaleest välja ja sellest majadekomplektist sai igavesti vägev kunstimuuseum ja pühast Peetripurgist sai Leningrad.

Nii, tagasi Ermitaaži juurde. Kui aus olla, siis ega ma seda muumiat sealt muuseumist hästi ei mäleta, aga ma tean, et ma vaatasin teda küll, mingi väike oli. Hoopis paremini mäletan ma seda, et mingil ülemisel korrusel oli Rubensi maalide näitus. Kõik ilmselt teavad, et maailmakuulus maal “Mona Lisa” on tegelt üks pisike käkk. Ma kord olen teda Pariisis läbi rahvamassi näinud. Rubensi maalidega oli täiesti vastupidi. Kõik tema erivolüümikad tädid olid maalitud lõuenditele, mille mõõdud olid ikka mingi 2×3 meetrit kui mitte rohkem. Tol ajal oli mul just igasuguse prantsuse kunsti vaimustus peal ja Rubens oli ikka täitsa elamus!

Teine jutt, mis mul Ermitaažiga meenub, juhtus seal maja juures väljas ja ma olen seda oma tuttavatele mitu korda rääkinud. See oli mingi nõuka aja lõpus, kui tsensuur veel ikka kenasti töötas. Mingi naine pidas mind maja juures kinni ja kukkus vatrama, et tal on ikka väga head vene luulekogud hõlma alt müüa ja ma näen täpselt siuke välja, et mulle peaks see luule ikka väga hästi meeldima. Vatrab ja vatrab, ma ei saa sõnagi vahele öelda (kes sellist asja enne näinud on). Noh, kui ta lõpuks hinge tõmbas, siis ma poetasin, et ma ma tegelt vene keeles suurt ei loe. Mispeale oli ta väga imestunud ja küsis, et miks ma kohe talle ei öelnud, et ma venelane pole! Noh, sain ma jah midagi öelda, kui ta väga kiiresti muutkui vatras!

Vot selline asi siis vägeva muuseumi, muumiate ja lobapidamatusega. Aa Ermitaažis on siiani muuseum, pursuid ei vallutanudki seda tagasi.

%d bloggers like this: