Majanduskriis ja rahanduskriis

Rahvas ootab trammiTegelikult peaks sellest teemast ikka pisut kirjutama. Pealkirjas sisaldub kaks omavahel seotud probleemi ja peale selle on seal ka sõna “kriis”, mis iseenesest on olukord, mida isiku seisukohalt peatakse seisundiks, kus oleks ravimit vaja.

Ma vaataks neid kolme eraldi. Majanduskriis on keskmise üksikisiku seisukohalt ju tegelikult hea asi. Näiteks kinnisvarakriis on täitsa kena nende inimeste jaoks, kel on kinnisvara olemas ja seda müüa ei taha. Eriti hea neile, kel seda pole, aga ostaks, kui hind normaalne oleks. Madalamaks minevad hinnad, kõlab ju positiivselt? Igasugused kasumiahned peavad oma ahnuse kokku pakkima ja hinnad mõistlikule tasemele laskma. Spekulandid lasevad turult üldse jalga, kuna kiirrikastumine pole enam võimalik. Seega turg korrastub ja jäävad vaid paremini organiseeritud ja mõistliku juhtimismudeliga ettevõtted.

Majanduskriisi negatiivne tulem on see, et kuna kehvemad ettevõtted lõpetavad töö, jääb hulk inimesi töötuks. Kuna nad töötasid kehvas ettevõttes, on nad ka ise ilmselt nõrgemad, kui kolleegid. Sellises olukorras peavad nad midagi ette võtma, mille tulemus on kas tugevamaks saamine läbi enesearendamise või lõplik kokku kukkumine. Nende inimeste jaoks oleks vaja riigi abi. Seega majanduskriisis riigi 1. reegel: aita nõrgemaid INIMESI.

Teine teema on rahanduskriis ja siin on rõhk sõnal “kriis”. Ärijuhtidele tuubitakse mitu aastat järjest ühte põhimõtet “pangad müüvad usaldust”. Juhul kui pangad on käitunud ebaeetiliselt, lähevad nad põhja. Panganduskriis sai alguse täpselt nii, nagu rahanduse algõpikus kirjas: pangad ostsid omavahel õhku ja kui üks õhumüüja omadega vahele jäi, kukkus kogu kett külili. Mis sellisel puhul teha saab? Siin on otsustajatel 2 võimalust. Eesti valis teise: Eesti tagab kuni 312 000-kroonise hoiuse hüvitamise. Ehk maksab kinni pankade (mis pealegi pole Eesti omad) lolluse. Nüüd on raha järsku lademes? Mul on isiklikult kah hea meel, et kinni makstakse, aga kust kohast selline summa on võetud. Panen täna ülesse anonüümse küsitluse, kui palju teil arveldusarvel raha on? Mind küll huvitaks, kui paljudel see summa nii suur on.

Muidugi pole see käitumine otseselt vale, sest see aitaks ära hoida tõelise panganduskriisi tekkimise, mille eelduseks on see, et hoiustajad on usalduse täielikult kaotanud ja võtavad kõik oma raha välja. Siis on pangaga üldjuhul kööga ja midagi teha liiga hilja. Valitsuse lubadus kõik kinni maksta, peaks hoiustajate paanika ära hoidma, aga äkki ei pruugi väljamaksmist vaja minna. Samas oleks võinud Eesti Pank ka uuesti teha pankadele kohustuseks oma usaldusgarantiid läbi reservide suurendada vms? Mõni aasta tagasi pankade usaldusreegleid muudeti, äkki võiks turule hea signaal olla, et nüüd tehakse neid kindlamaks. Miks peaks valitsus muretsema pankade eest, kui pangad oma imagot ise võiks parandada?

Kolmas asi on sõna “kriis”, mis kõlab sama hästi kui “paanika.” Majandus- ja panganduskriisidel on alati 2 poolt: otsustajad ja lihtrahvas. Ühed saavad midagi teha, aga mida suuremaks läheb paanika teisel poolel, seda vähem on otsustajatel võimalik midagi positiivset sooritada.

Mida ma siis arvan, et valitsus sellises kriisis teha võiks? Kõigepealt peaks ta mõtlema, kuidas teha nii, et inimesed tunneksid ennast igasugustes imelikes kriisides, kus nad ise midagi muuta ei saa, turvaliselt. Jutud, et töötukassaga hakatakse midagi kahtlast sebima, seda igatahes ei tähenda. Aeg oleks töötukassa efektiivsemalt tööle panna, nii, et tööinimene ei peaks mõtlema, et koondamise järgmine samm on prügikastist sööki otsima minemine. Avagu kasvõi elektrikute ja torujüride koolitusi, midagi, mille järgi on nõudlust. Kuid see oli vaid juhuslik näide. Täpsemaid paanika jahutamiseplaane võiksid teha asjatundjad.

%d bloggers like this: