Kanada valimistest tagantjärgi ja uuskonservatiivsest poliitikast ka

Meie ajakirjandusest jooksis ka läbi, et Kanadas olid sel nädalavahetusel parlamendivalimised ja et konservatiivid võitsid. Põhimõtteliselt on Kanada nii kaugel, et ega need valimised ju siin erilist huvi ei peagi tekitama, aga üht koma teist põnevat on seal ikkagi.

Inglise vikis on nende valimiste kohta ka faktidega ülevaade. Selle põhjal saab seda võrrelda näiteks Eesti parlamendivalimistega, aga ei tohi ära unustada, et Kanada on föderatiivne riik, seega ei reguleeri keskvõim erinevaid maakondi nii tugevalt, nagu see Eestis on. Ta paneb paika vaid üldised põhimõtted. Erinevuseid on aga veelgi.

Eesti 2007 aasta riigikogu valimistest võttis osa 11 erakonda ja üksikkandidaadid. Kanadas kandideeris erinevaid parteisid ja rühmitusi kokku 19 + üksikkandidaadid. Eestis said parlamenti 6 erakonda ja ei ühtegi üksikkandidaati, siis Kanadas ainult 4 erakonda ja ka 2 üksikkandidaati. Seega on Kanada valimissüsteem demokraatlikum: kuigi suur hulk erakondi ilmselt teadis, et nad jälle ei saa, kandideerisid nad ikkagi. Eestis, kus tõenäosus riigikokku saada, on tegelikult suurem, on tahtjaid vähem ja ka kandideerijate vaated on palju sarnasemad. Pealegi on meil keelatud kandideerida erinevatel rühmitustel, kes pole parteid.

Kanadas kandideeris ka näiteks selline 2000. aastal loodud partei nagu Marihuaana Partei, kelle ainuke idee on marihuaana legaliseerimine ja kõik muud poliitilised vaated võivad olla sellised, nagu kellelegi meeldib. Nad pole küll kahedel valimistel parlamenti saanud, aga mu arust on demokraatlik see, et midagi sellist eksisteerib. Mina isiklikult olen marihuaana legaliseerimise vastu.

Mina olen uurinud veidike Kanada sotsiaalpoliitikat. Kui võtta heaoluriikide liigituse järgi, siis kuulub Kanada koos USA, Suurbritannia, Austraalia jt-ga, liberaalsete riikide rühma, mis tähendab, et sotsiaalteenuste andmine käib seal peamiselt vaestele inimestele ja suurem osa teenuseid on vabal turul ja ebavõrdselt kättesaadavad. Samas erinevad Kanada erinevad piirkonnad omavahel tugevalt.

Minu huviorbiidis oli lastehoid. Suuremal osal Kanadast on lastehoid riiklike rahadega ette nähtud vaid eriti vaestele perekondadele, ehk lasteaeda panevad oma lapsed vaid vaesed inimesed ja rikkad mitte. Kui 2005. aastal pakkus Kanada keskvalitsus raha ja kahepoolseid lepinguid osariikidele, et nad oma laste päevahoidu toetaksid, siis 10 provintsist olid sellest huvitatud vaid kolm: Quebeci provints, kus on üldse kõige inimsõbralikum sotsiaalpoliitika ja kellel oli ka varem lastepäevahoid avaliku teenusena olemas ja veel kaks provintsi – Ontario ja Manitoba. Kuid 2006 aasta parlamendivalimised võitsid konservatiivid ja need lõpetasid sellise laste toetamise ära. (Enne neid olid parlamendivalimised 2004. aastal võitnud liberaalid, mis ameerika mõistes on siis sotsdemmid).

Kuid ega siis konservatiivid kah lapsehoidu päris “lahtise taeva alla” ei jätnud. Konservatiivse valitsuse soov oli lastepäevahoiu rahastamise programm asendada maksuvabastustega alla kuueaastate laste vanemate tööandjatele (Community Child Care Investment Program), kes oleks huvitatud lastehoiuga tegelemisest. 2007 aasta riigieelarves oli arvestatud sellega, et ettevõtted, kes loovad töökohtade juurde litsentseeritud lapsehoiu kohti, saavad 25 protsenti maksuvabastust.

Vot niisugused on siis võimalused föderatiivses riigis poliitikat suunata ja selline on uuskonservatiivide suhtumine laste päevahoidu.

%d bloggers like this: