Küberkaitsest

Vahelduseks Eesti kõige hallimale kalendrikuule, õnnestus mu laupäeval maal täitsa värviline foto teha. Leidsin augu pilvedes, kust midagi välja ei sadanud.

Aga tegelt oli mul plaanis tsut Eesti küberkaitsest kirjutada. Juba siis, kui paar nädalat tagasi teatati uhkusega, et Eesti sai NATO baasi küberkaitse keskuse näol, tekitas see jutt pisut kahtlusi ja kõhklusi. Algusest peale on kogu see küberkaitse keskuse värk kuidagi ligadi ja logadi jutt olnud. Muidugi me võime siin endale ette kujutada, et oleme väga eesrindlik e-riik, aga küberkaitse on ikka väga teistsugune rida, kui valitsuskabinetti arvutivõrguks juhtmete tõmbamine ja sinna otsa arvutite lülitamine.

Muidugi on Eestis päris suur hulk inimesi, kes oskavad arvutit kasutada. Kuid küberkaitset oskavad siiski teha vaid nood inimesed, kes on võimelised ka edukalt nii häkkima kui kräkkima. Nii kaua kuni meil esineb telekas tähtsa näoga inimesi, kes räägivad, et IP-aadressi järgi on võimalik pahatahtlikku kommenteerijat tabada (ekspressi saade 2 nädalat tagasi, delfi debiilik) ja mitte keegi tal seda juttu ei katkesta, mina Eesti võimekusse neil teemadel ei usu. Pronksööde ajal olid eesti ajalehed täiesti siruli ja kui juba kommertsettevõtetel, kus palka makstakse vähemalt 2 korda rohkem, kui riigiametis, pole raha endale pädevaid IT-spetse palgata, siis on vähe lootust, et mingi küberkaitsekeskus seda suudaks.

Täna on Eesti ajakirjanduses vahendatud uudist välismaa lehest: Times: Simm võis reeta raketikilbi ja küberkaitse. Jutus on ka selline lause: Simm juhtis kahepoolsetel läbirääkimistel salajase andmeside kaitsmise üle valitsusdelegatsioone. Kusjuures Simm ise luurajana olevat sidet pidanud läbi raadiosaatja, sest tolle sai ta selgeks veel siis, kui ta oma õppimisvõimelises eas oli. Ma juba kujutan ette, kuidas neid läbirääkimisi peeti. Kokku said sellised vanemad mehed, kel on tähtsa näo tegemine väga hästi selgeks õpitud. Kuna nad teavad küll, kuidas arvutit lahti teha ja e-maile lugeda, siis läbirääkimistel igaks juhuks arvutitest ei räägitud, sest ega ülemused ei hakkagi ju seda tööd tegema.

Noh võib-olla pisut räägiti läbirääkimistel arvutitest ka: kui palju nende ostmiseks raha vaja läheks. Peamiselt räägitigi sellest, et millist pappi oleks vaja, et asi tööle läheks. Delegatsiooni esimees tegi veel ettekande pronksööst, et kuidas ikka terve Venemaa meie võrke ründas ja millise hindamatu kogemuse me sellest saime. Nii hindamatu, et maailmas lihtsalt pole võimelik leida ühtegi riiki, kes võiks olla parem küberkaitse keskuse loomiseks. Kuna vanamehed seal NATO otsustamise punktis olid täpselt sama tumedad kui meie omad, või veidi veel hallimad (Jürgen Ligi võis ju teistele kaitseministrina rääkida, et ta hakkab varsti blogima kah!), siis polnud neil kah ühtegi vastuväidet. Pealegi oli NATOl auvõlg Eesti ees – eestlastel juba mitu meest Iraagis-Afgaanis surma saanud, aga mingit erilist austust riigi vastu pole üles näidatud. Baasid tehti kah kuskile Poola ja Tšehhi. Eestile võib ju selle küberkaitse keskuse anda, eks nad siis on edasigi kuulekad ja tublid.

Ok, mul on väike vimm selle küberkaitse keskuse peale. Kuna ma õppisin riigi kulul ülikoolis avalikku haldust, siis mõtlesin, et viisakas oleks riigiametisse ka tööle kandideerida. Kuna see küberkaitse keskus on mu kodunt 5 mintsi jalgsi minna, siis kandideerisin neile. Nemad aga saatsid vaid kirja, et ma ei sobi, miks ma ei sobi, ma võin oletada, aga kurjaks teeb ikka. Nüüd ma saangi rahumeeles oma vimma nende vastu blogis välja elada🙂

%d bloggers like this: