Heategevusest ja alaarenguga oma riigist

AnnelinnKäisin laupäeval sünnipäeval, mis pehmelt öelduna, möödus väga ülemeelikus meeleolus. Saun oli ja grillimine ja tants ja tagaajamine ka. Mingil tunnil peale keskööd tundsin, et vanainimesel on nüüd võimete piir ja kolisin magama. Seda enam, et hommikul oli plaan kell üheksa tõusta.

Mõledud-tehtud, kuna kõik, peale Liina, kes meie auto kinni parkis, magasid, siis peaks neile vist nüüd siin virtuaalselt head aega vms ütlema. Kuna see kõlab imelikult, siis ma seda ei tee.

Tegelikult tahtsin ma hoopis sellest rääkida, et ära sõites võtsime me autosse politoloogia doktorandi J. Saksamaalt, kes õpib Tartu Ülikoolis ja vot see oli hea valik! Temal oli hea meel, et saime vestelda ja minul samuti. Tavaliselt kui ma kellegagi Eestist poliitikast rääkima satun, tekib mul õige varsti tunne, et ma olen üksik hunt. J oli eelnevalt olnud saksa sotsdemmide poolt hääletaja, aga ta ütles, et aina enam mõtleb, et Saksa Vasakpartei oleks ilmselt õigem valik. (Ma olen ikka rääkinud, et vasakpoolsust hakkad siis alles paremini mõistma, kui rohkem koolis käid). Peale selle rääkis ta, et Eestis elades on temast Saksa patrioot saanud. Mitte selles mõttes patrioot, nagu mõnede eestlastega on välismaal juhtunud, vaid pigem riigi poliitilise olukorra mõttes.

Ta rääkis, et enne oli ta saksa suhtes tihtipeale kriitiline olnud, kuid viibides Eestis, saab ta aina enam aru, kuivõrd palju parem on demokraatia ja riigi olukord Saksamaal. Näiteks Berliinis võib iga päev näha mõnda demonstratsiooni, kus tavakodanik oma seisukohti väljendab. Eestis valitseb igapäevane olukord – lõuad pidada ja edasi teenida.

Teine mõttekild, millest meil juttu oli, oli noorte arengutaseme vahe. Saksamaal on üliõpilasel kindel soov peale kooli minna tööle erialale, mida ta on õppinud, et saada oma tööst rahuldust. Eesti värsked ülikoolilõpetajad lähevad süüdimatult tööle panka, sest see on lihtsaim valik arvestades ainsat kriteeriumit töö valikul – palka. Seega on nad oma sotsiaalses arengus saksamaa eakaaslastest madalamal tasemel.

Pankadest ja majanduskriisist oli meil ka juttu. Eestimaal puudub sedatüüpi disskussioon täielikult. Teemaarendus, mis meil puudub, on pankadevastane meelsus. Kuna majanduskriisi taga on ühe põhjusena nii pangad kui muud finantsasutused, siis neid ei hellitata. Eriti popp pidavat olema mingi laul, mis räägib pankurite enesetapust “Hüppa, pankur, hüppa!”

Siia lõppu kõlbab rääkida seda, et just blogi kirjutamise ajal helistas mulle Maire Postimehest. Maire rääkis, et Postimees tegeleb mingi heategevuse asjaga ja tahtis firma juhatajaga rääkida. Kuna mul pole kombeks telefonimüüjate aega raisata, siis ütlesin talle, et meie heategevusega ei tegele. Tädi oli üllatunud. Huvitav, mida siis teised kokku valetavad? Et lasevad oma töötajaid lahti, jõulupidu jääb ära, jõulupreemia on pulgakomm, aga heategevust teevad ikka?

Heategevus on välja mõeldud kapitalistide poolt, kellele meeldiks, et nad ei peaks mingeid makse maksma, vaid piisab sellest, kui nad korra aastas oma südametunnistuse heategevuse näol puhtaks pesevad. Iga vastutustundlik riik peab suutma ise oma õnnetud ära abistada, mitte hellitada vaid rikkureid, kes läbi suuremeelsushetkede feimi koguvad!

%d bloggers like this: